Barcelona

Vahepeal sai jälle selle odavlennufirma võimalusi ära kasutatud. Lennujaama minek maksis rohkem kui lend ise. Aega võttis ka sama palju.
Aga ootamine tasus ära, sest Barcelonas ootas mind ees Kairit ja 30 kraadi sooja. Kotid kesklinna koju ära pandud, läksime kohe edasi peole ja sama päevaplaan oli meil enam-vähem iga päev.
Reedel käisime tahmarannas, kus mul õnnestus muidugi kohe ennast ära põletada, sest ega siis igale poole polnud meeles kreemi panna. Nt õlad pole ju üldse olulised. Õhtul käisime Juliette Lewise kontserdil. Mäletate, see Natural Born Killersi näitleja. Igastahes väga vägev show oli. Juliette ei paistnud aastatki vananud olevat. Muusika oli just kontserdiks ideaalne, kuigi ega vist kodus üksi olles seda ei kuulaks. Publik oli aga igavesti mölakas ja tuim. Üks varastas vahepeal isegi Juliette´i kinda ära. Lõpuks hakkas õnneks südametunnistus valutama.
Laupäeval sõitsime ühte täielikku turistilõksu. Ei tasu ikka noormehi usaldada. Nimelt olime me Kairitiga lisaks turistilõksule sattunud ka ühe Eesti noormehe lõksu. Turistilõksu suurim elamus oli lõunasöök, kus meil salati söömiseks isegi kahvlit ei toodud. Ja meie sõimegi näppudega. Kõrval ettekandja oma beebil oksendamist aitamas. Aga muidu oli mere ääres mõnus. Sai esimest korda ennast vette kastetud ja tagasiteel ilusat vaadet kõikidele nendele kohtadele nauditud, kuhu me tegelikult oleks pidanud minema. Õhtul jätsime seekord peo vahele. Läksime hoopis sushit sööma, mis oma tuntud headuses ka seekord pettumust ei valmistanud.
Pühapäev oli aga kultuuri ja Gaudi päev. Keset lõõmavat päikest Guelli parki minemine ei olnud küll võib-olla kõige parem idee, aga õnneks sai selle järel ennast Gaudi majamuuseumis jahutatud. Kahjuks sain ma alles tuuri lõpus aru, kuidas audiogiid töötab, nii et kuulasin siis koridoris, et vaadake nüüd elutoa põrandat ja selle originaalset parketti jne.Õhtul lõime aga ennast üles ja läksime nurgabaari. Mehed baaris mitte ainult ei pööranud pead, vaid pöörasid end kogu kehaga meie poole.
Esmaspäeval tegin K. tööpäeva kaasas ja vahtisin ukse taga modelle. Õhtul käisime aga antikaraoke peol. Muidu nagu karaoke ikka, ainult laulud olid pigem Nirvana, Queensi ja hard rocki bändide repertuaarist. Õnneks seekord õhtu juht shokiteraapiat ei teinud ja punaseks värvitud tampoone rahva sekka ei lennutanud.
Kolmapäeval tööle naastes ei antud mulle aga mingit armu ja uputati kohe tööga üle. Nii palju siis kahetunnistest lõunapausidest ja kell 17.30 koju minekust. Tegelikkus oli rohkem 30 minutise roa sissekugistamise ja kella 21-ni muudatusettepanekute tõlkida vehkimise moodi.