Kolmekümnendad

No kui ma oleks seda ette teadnud, et 30-aastaseks saamine nii meeldiv on, siis ma poleks vast hakanud juba kaks aastat ette muretsema, pabistama ja kõikvõimalikke ja -võimatuid plaane tegema. Tegelikult ega midagi põhjapanevat ei juhtunudki. Hommikul üles ärgates ei avastanud, et kogu pea oleks äkki halliks läinud. Kortse polnud ka aega otsida. Jõudsin ainult keskenduda sellele, kuidas timmida hapukapsast ja mitte lasta piparkoogitaigna suhkrusiirupil ära hanguda. Eelkõige tegid aga päeva ilusaks kõik need armsad inimesed, kes mind meeles pidasid. Eks Orkut ja Facebook on selles muidugi suures osas süüdi. Nii tulevadki tervitused ka inimestelt, keda ma 15 aastat näinud ega vahepeal ühtegi sõna vahetanud pole. Õhtusöök läks ka üle ootuste hästi. Kõik purssisid püüdlikult prantsuse keelt (mõni muidugi vuristas vabalt), elasid üle minu eestimaised köögikatsetused ja suutsid lõpuks ka koju veereda (vähemalt siiamaani pole veel teadet tulnud, et keegi poolele teele pidama oleks jäänud). Äkki ongi nüüd nii, et kolmekümnendatest alates hakkab eriti ilus aeg :).