Malaisiast - lihtsalt ja ilustamata

Erinevalt paljudest teistest mina tuhapilve üle kurta ei saa. Jõudsin veel enne tormi Brüsselisse tagasi. Kuigi ei saa just öelda, et mul midagi paradiisisaarel edasi peesitamise vastu oleks olnud.
Malaisiareis oli nii muljeterohke, et ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata. Võib-olla siis algusest. Mis siin ikka originaalitseda või vormi taga ajada.
Oma pikale lennureisile läksin igati positiivsete ootustega. Olin ju Malaysian Airlines´ist ainult häid sõnu kuulnud. Ja selles mõttes oligi kõik väga positiivne, et stjuardessid siblisid ringi nagu mesilased. Süüa toodi iga kolme tunni tagant ja juua jagati vähemalt iga tund. Kusjuures, kui ma ühe korra veini olin võtnud, siis nad edaspidi lihtsalt kallasid klaasi kogu aeg taas täis, ilma et ma midagi küsinud oleks. Tuju läks kohe lõbusaks. Kuigi pärast ma lugesin, et alkohol ei ole lennul üldse soovitatav. Aga no pidi ju ennast alkoholivabadeks nädalateks ette valmistama. Ainus jama lennul oli selles, et juba vähe ruumi oli. Nende tekkide, patjade, pultide, söökide, jookide, raamatute, ajakirjade ja ipodide vahele andis ennast ikka suruda. Kui tulevikus eriti rikkaks saan, siis lendan kaugele maale äriklassis. Aga üldiselt ma ei kurtnud.
Esimesed päevad veetsime siis Kuala Lumpuris. Üllatavalt modernne linn oli. Nii ilusat ja hästi toimivat lennujaama pole ammu näinud. Sama puhas ja modernne oli ka metroo. Ainult et iga liini peale oli eri firma, eri pilet ja eri terminal. Ja linnas jala oli täiesti võimatu käia. Raha oli vist kõik pilvelõhkujate ja kiirrongide peale kulunud, sest sebra peale enam värvi ei jagunud. Ja kui mõnes kohas oligi valgusfoor ja ülekäigurada, siis jalakäijatele näitas see enamasti punast. Vahel tekkis juba kahtlus, et äkki neil on seal värvid ka vastupidi. Liiklus ju oli valel pool. Kusjuures isegi treppidel seisti vasemal pool, et kiirustajad paremalt mööda saaks tuhistada.
Kõige lõbusama mulje Kuala Lumpurist jättis kalamassaazh. Kui Kairika oma jalad basseini pistis ja kiljuma hakkas, ei saanud ma algul aru, et mis seal siis nüüd nii väga kiljuda, aga kui ise oma jalad kalade saagiks pistsin, siis mõtlesin, et ei suudagi sellele kõdile vastu pidada. Samas vastas passisid lapsed täiesti tuima näoga. Massaazhi võluvõimesse ma küll eriti ei uskunud, aga no vähemalt sai jalad puhtaks ja vereringe käima.
Ja kui kellelgi teisel peaks olema plaan Kuala Lumpurisse minna, siis minge kindlasti Batu koopaid vaatama. Keegi neist midagi kuulnud ei olnud, aga mulle jättis see hindu tempel koopa sees vägeva mulje. Nägime ka mingit hindu tseremooniat, kus budakuju kollase möksiga üle valati.
Kuala Lumpurist edasi sõitsime dzhunglisse. Nagu karta võis, oli dzungel hullult tsiviliseeritud. Käisime küll ilma giidita, aga ikka tuli vastu rohkem inimesi kui loomi. Mõnda metssiga, oravat ja ahvi ikka nägime, aga suurema mulje jätsid hoopis hirmuskõrged puud ja tihe taimestik. Samas muidu nagu mets ikka. Paljud käisid seal perekonnaga. Kusjuures sellised lahedad tshillid perekonnad olid kõik, kus vanemad liigselt ei pabistanud ja lapsed ei kisanud. Kuna dzhunglile olime broneerinud ainult kaks päeva, siis pidi ikka igast tunnist viimast võtma. Nii käisimegi pärastlõunal paadisõidul kohaliku hõimu juurde ja öösel öödzunglitrekil. Paadisõidul saime läbimärjaks, sest terve tee käis selline veesõda, et aluspesu ka kuivaks ei jäänud. Ainsad, mis veele vastu pidasid olid minu uued supermugavad hüpervarustusega matkasaapad. Natuke nadi oli selle kohaliku hõimu juurde läbimärjana jõuda. Eks meie olime vist nende jaoks samasuguseks atraktsiooniks kui nemad. Sain oma õppetunni kätte, et see niiöelda kohaliku hõimuga tutvumine on ikka üks turistilõks. Kui tore võib olla teiste kodudesse sisse piiluda ja fotosid klõpsida. Eriti kui teised peavad seda hommikust õhtuni läbi elama. Proovisime ka kõrrepüstolit. Mina ei saanud isegi plaadile pihta, rääkimata siis Scooby Doo surnuks tulistamisest. No ega mul mingit vimma selle Scooby Doo vastu ei olnud ka.
Järgmine hommik oli meil aga eriti pingeline. Kõigepealt läks kohalik buss katki. Siis pidi hotelliomanik meid linna sõidutama, aga nagu teada, pole siin ilmas midagi tasuta. Loomulikult oli tal oma tagamõte. Nimelt olevat Kairika teda oma naeratustega provotseerinud. Tunnise autosõidu jooksul jõudis ta jutustada nii oma eluloost ja rohketest abieludest Lääne naistega kui ka teha Kairikale abieluettepaneku (kusjuures me algul ei saanudki aru, et kas ta tegi selle ettepaneku Kairikale või meile mõlemale, "You" võib inglise keeles nii "sina" kui ka "teie" tähendada). Aga kuidagi me ikka oma bussile jõudsime ja õhtul võisime juba paradiisisaarel Perhentianil vees lebotada. Idaranniku saared on ikka Malaisias fantastilised. Ei mingeid turistidehorde. Ainult valge liiv, kümneid meetreid läbipaistev meri, värvilised kalad, haid, kilpkonnad, palmipuud ja ahvid. Aga ega meie muidugi kaua seal niisama peesitada ei suutnud. Kogu aeg pidi mingi action käima. Esimesed päevad möödusid sukeldumiskoolis. Meie naabrid prantslased ikka küsisid, et kas me tulime kooli või puhkusele. Sest hommikust õhtuni pidi õpikut pähe ajama ja harjutusi tegema. Tegelikult sai harjutustega muidugi nalja nabani. Aga ega see just eriti tore pole, kui saa vee all naerma hakkad ja vesi kõik suust sisse tuleb. Instruktor pakkus küll silmarõõmu, aga meiega ta kunagi rahule ei jäänud. Sitsiilias mind ikka kogu aeg kiideti, et oi kui tubli õpilane: kohe oskad hingata. Seekord ei antud mingit präänikut, ainult piitsa. 2-päevane kursus kujunes lõpuks 4-päevaseks. Aga kuidagi me eksamist läbi saime ja tegelikult oli veealune maailm väga ilus. Nii et nüüd on pisik sees ja järgmine kord teen juba järgmise sertifikaadi. Kui just langevarjuhüpped või paadijuhilitsents vahele ei tule. Ja kilpkonnadega tahaks ka uuesti ujuda. Kuigi tegelikult kohapeal me alguses ei viitsinudki neid kilpkonnasid vaadata. No palju sa ikka jõuad sukelduda ja snorgeldada, kui kolm tundi on juba vees ligunetud. Ja ega seal päikese käes muidugi ka lõpmatuseni ei saanud olla, sest hoolimata 30 UV kaitsest päevitasin ma pruunimaks kui Samuel.
Tagasi Kuala Lumpurisse sõitsime Kota Bharust Air Asiaga. Kota Bharu oli üldiselt mõttetu linn. Ainus vaatamisväärsus oli ööturg, aga seal olid elamused isegi liiga teravad. Juba sissepääsul tervitasid hiigelrotid, kes kõikjal ringi jooksid. Toiduhügieen ei paistnud just ka väga suur olevat, aga samas maitses kõik väga hästi. Lisaks saime me tuttavaks ühe korea päritolu prantslasega, kellega veetsime ülejäänud õhtu kohalikku kultuurimaja otsides. Kultuurimaja leidsime küll üles, aga mingit tantsu ega laulu sealt ei kostnud. Nii et jäigi kohalik tantsukultuur nägemata. Teine kord. Sest ausalt öeldes läheks Malaisiasse tagasi küll. Pool marsruuti jäi ju läbi käimata. Ei raatsinud lihtsalt Perhentianilt ära tulla.
Viimane päev möödus meil ostuhulluses. Poleks pagasil kilopiirangut, oleks vist kõik need kleidid, ehted ja keraamikad ära ostnud. Seda enam, et kõik oli nii odav ja mingit tüssamist ei käinud. Või kui tüssatigi, siis ikka oli odav. Eriti söök ja taksod. Lühikesel vahemaal maksis vist takso vähemgi kui ühistransport.
Nii et nüüd on mul Aasiapisik sees ja ei jõua ära oodata, kui järgmisele reisile saab.