Kes oleks seda uskunud, et minusugusel spordikaugel inimesele võiks üks päev trennisõltuvus tekkida, aga näed jõudis see päev kätte. Ma muidugi ootan, et mitme päeva pärast see möödub, aga siiamaani ei ole vaimustus vähenenud. Nimelt läksime Anitaga üks päev Aspriasse ja pikkade läbirääkimiste käigus, kus me püüdsime erinevate nippidega allahindlust saada, astusimegi aastaks spordiklubi liikmeks. Kuna aga kuutasu on väga soolane, siis peab ju maksimaalselt võimalusi ära kasutama. Lisaks on ka lihtsalt meeldiv orhideedega kaunistatud ruumides viibida ja saunamõnusid nautida. Siiamaani olen jõudnud vesiaeroobikasse, joogasse ja pilatesesse. Nagu näha, mitte just väga hoogsad spordialad (vesiaeroobika v.a). Pärast esimest joogat ei tahtnud jalad hommikul hästi voodist välja tulla, aga praegu on juba ok. Edaspidi võiks ka midagi aktiivsemat proovida, sest see sisemise mina otsimine ja enda mõtetes mägedesse mõtlemine pole ikka minu ala. Ja ega ma ei paindu ka eriti kuskile poole. Vesiaeroobika on aga tore. Ei näe keegi, kuidas ma seal vee all vehin.
No comments:
Post a Comment