Jutusta mulle seda mütsikese lugu

-Millise mütsikese?
-No selle punamütsikese.

Just sellised vestlused on mul viimase nädala jooksul õetütrega olnud. 3-4-aastased lapsed on ikka maailma kõige armsamad, eriti väike Diana. Elulisi küsimusi tuleb kui laudu Vändra saeveskist. Siinkohal veel mõned killud meie jutuajamistest:

-Kus su jalgratas on?
-Mul ei ole enam jalgratast.
-Aga miks sul ei ole enam jalgratast?
-Sellepärast, et see varastati ära?
-Miks see ära varastati?
-Sest mõned inimesed on vahel pahad?
-Aga miks inimesed pahad on?...

(Tõepoolest, miks on maailmas vargaid? Miks on inimesed vahel pahad?)

-Miks sul need nupud näos on?
-Sest et ma söön palju komme?
-Aga miks sa sööd palju komme?
-Sest et mulle maitsevad kommid. Aga ära sina küll nii palju komme söö, siis tulevad ka nupud näkku...

Lahkuminekust ei suutnud ta ka veel aru saada: "Miks inimesed lähevad lahku? Kuhu ta jäänud on? Miks ta meile külla ei tule? Kas sa ütlesid talle midagi väga pahasti, et ta ära läks? No kui sa talle midagi pahasti ei öelnud, siis peab ta küll vanglas olema. Või on ta koopas (laupäeval käisime taas Hani koobastes)?


Ja kui mu õde nende miljonite küsimuste ja jutustamiste peale küsis Dianalt, et kas ta vahel jutustamata ka saab olla, siis vastas Diana, et "inimesed surevad ära, kui nad rääkida ei saa".

Koobastesse siiski teisi väikseid lapsi ei soovita viia. Päris hirmutav võib ikka see niiske ja pime ruum olla. Eriti, kui vahepeal tuled täitsa ära kustutatakse ja välja saab ainult paadiga.
Samas seda turismitalu, kus me ööbisime, ei jõua ikka ära kiita. Asus täielikus pärapõrgus Lõuna-Belgias, aga nägi välja nii kena, et juba ainult sellepärast tasub Brüsselist välja sõita. Nii et siit tasuta reklaam:
http://www.lapoulesurletoit.be/
Toad nägid päris elus minu arust veel ilusamad ja põnevamad välja. Eks kõike detaile ei ole lihtsalt võimalik paari pildi peale saada. Kusjuures paljud asjad olid ise tehtud, kasutades selleks kõikjal leiduvat lihtsat materjali: laual oli traadist tehtud sipelgad, klaasist jogurtitops oli teeküünla aluseks, tühi kõrvits oli üle värvitud ja kausiks pandud, paberi ja seebimöksist olid kanad tehtud jne.
Tõeline elamus oli aga õhtusöök, mis küll keele alla viis. Selle kõrval ei oska ma ikka absoluutselt süüa teha. Alustuseks aperitiiv, rediselehesupp, seened portokastmes, eelroaks imehea krõbe kala salatiga, põhiroaks seafilee karamelliseeritud õunte, minifriikartulite ja roheliste ubadega ning magustoiduks puding. Võib-olla nii kirjapanduna ei tundugi nii hõrgutav, aga kui näha, millise hoolega oli liha valitud ja kuidas sinna kastet peale flambeeriti, siis jäävad küll kõige uhkemad restoranid ka alla.