Ongi vahepeal Eestis käidud. Erinevalt eelmisest korrast ei teinud ma enamus aega mitte midagi ja nägin vaid väheseid sõpru. Peab ütlema, et see farniente ei ole mulle ikka meeltmööda. Laiskus jõudis selle piirini, et ei jõudnud enam kahe meetri kaugusel olevast kommikausist kommi ka võtta. Nõudis liigset musklite pingutamist. Jaanipäeval täitsime kohe varakult kohustusliku programmi ära (saun, grill ja lõke), nii et kell 20 ei olnud enam mittemidagi teha. Õnneks otsustasid külainimesed pärast väikest õlu tuletõrje loa puudumisest hoolimata keset metsa Eestimaa suurima lõkke püsti panna. Mõtlesin küll algul, et pool metsa põleb raudselt maha, aga siis leidsin, et küll täiskasvanud põllutööga tegelevad inimesed teavad ikka paremini, kas lõket võib teha või mitte. Ja teadsidki paremini. Mets jäi alles ja tuletõrje kutsumata. Eks see nädalapikkune paduvihm aitas ka kaasa.
Aga Brüsselisse tagasi jõuda oli ikka väga mõnus. Sai taas ringi tormama hakata. Lennujaamast panin kohe otse töö juurde suve alguse salsapeole (riided vahetasin ikka enne ära). Salsat oli tulnud õpetama tõeline Kariibi mere unelmate paar, kelle puusade liikumine võttis mult igasuguse julguse samme järgi teha. Nii et keskendusin rohkem söögile, joogile ja inimestele. Kuna tegemist oli siiski kammitsetud ja soliidse peoga, siis ei saanud ju ometigi pärast otse koju minna. Nii saigi teha tärnike traditsioonilises euroinimese neljapäeva päevakavas ja Luksemburgi platsil püütud ära arvata, kas need fännid, kes hüppavad on hispaanlased või venelased. Kusjuures täitsa mööda panin. Silmanägemine pole ikka kõige parem.
No comments:
Post a Comment