Kuna mul on närvid nii püsti remondi(dushi)probleemidest, siis mõtlesin, et võiks natuke meeli rahustada mõtetega meeldivamatel teemadel. Nt meenutustel Itaaliast.
Viimane postitus lõppes lootusega, et ma sukeldumisel ellu jään. Jäin ellu ja mitte vähe. Sukeldumine oli üks elu paremaid elamusi üldse. Aga alustame algusest.
Kõigepealt korjas sukeldumisõpetaja mind kooli juurest üles. Ma olin muidugi sobivalt ikka miniseeliku selga pannud. Ega siis mina ette teadnud, et motika selga vaja astuda. No saabusime siis motikaga sadamasse. Väiksel laevukesel ees kolm meest ootamas. Kõigil suud kõrvuni. Püüdsin ikka asjaliku näo pähe teha ja keegi õnneks lolle nalju tegema ei hakanud. Kõigepealt oli teoreetiline õpe ja siis sõitsime sukeldumiskohta, kus õpetaja väga rahulikult hingamist õpetas ja mu maha rahustas, nii et kohe esimese proovimise peale tuligi kõik välja. Veealune maailm on ikka fantsatiline. Nägime igasuguseid kalu, meritähti ja kaheksajalgu. Kuna kõik kulges nagu rebasereega, siis läksime ka veidi sügavamale, nii 10 m sügavusele, mis pidi esimese korra kohta täitsa tubli tulemus olema. Igastahes järgmise puhkusekoha valin sukeldumisvõimaluste järgi ja teen endale selle sukeldumisloa ka. Mis järgmiseks? Benji hüpped?
Teine suur elamus Sitsiilias oli Etna. Ega mul ootused väga kõrged ei olnud. Mõtlesin, et eks ta üks tavaline mägi on, aga tegelikult oli fantastiline - nagu kuumaastik. Täiesti teine maailm. Kui Taorminas käisid samal päeval mõned inimesed ujumas, siis Etnal oli samal ajal pea 0 kraadi. Kindad ja müts oleks küll ära kulunud. Õnneks laenutati siiski jopesid, nii et saime Manniga tippu ronimist harjutada küll. Kahjuks päris tippu ei jõudnud, sest oleks vist liiga ohtlik olnud ja aega ka polnud (ok, jõud sai ka otsa).
Ja Taorminast jätsid mulle võib-olla kõige sügavama mulje õhtusöögid Nero d´Avolas. Omanikul oli väga personaalne lähenemine. Istus oma meremehesärgiga meie lauda ja rääkis pikalt ja laialt oma söögitegemise põhimõtetest, toorainest ja üldse söögikultuurist. Fast foodi asemel on Itaalias hoopis slow food. Iga päev oli menüüd natuke erinev. Olenevalt sellest, kas ta oli hommikul kell viis seenel käinud, kalal või hoopis jahil käinud. Seenecarpaccio oli tõesti väga hea, kuigi ega seal midagi erilist peal ei olnudki. Parim oli aga toore tuunikala tartare. Tuunikala carpaccio ühes teises restoranis võttis ka neelud lahti. Oi, kui raske on nüüd komitee söökla toidu peale üle minna! No eks ta selle veinikirjeldusega küll võis veidi luuletada, eriti kui jutt kassipissi ja soolatud kala peale läks, aga küll on ikka inimesel fantaasia!
No comments:
Post a Comment