Bürokraatiariik Belgia

Pean taas paar kurja sõna selle bürokraatiapesa kohta ütlema.
Helistan siis mina täna televisiooni saamiseks Teleneti. Kõigepealt muidugi traditsiooniline sissejuhatus: Kui te soovite rääkide hollandi keeles, vajutage 1, kui prantsuse keeles 2. Ok, vajutan 2. Kui te helistate olemasoleva lepingu tingimuste pärast, vajutage 1, kui te helistate tehnilise rikke pärast, vajutage 2 jne. Kahjuks ei olnud varianti, kui te tahate Belgia teleoperaatorid p.. saata, vajutage 3. No vajutan siis kannatlikult oma nupud ära ja kuulan pool tundi muusikat, kuni lõpuks sain inimese häält ka kuulda. Teenindus muidugi hullult sõbralik: a la suur tänu, et olete ikka meid välja valinud. Pakume teile paigaldamist tasuta ja telekat internetile lisaks tasuta juurde jne. Muidugi jutu lõpuks tuleb välja, et kuigi paigaldamine on tasuta, siis aktiveerimine maksab ja kuigi telekas on tasuta, siis telekamaksu peab riigile ikka maksma. No ok, võrreldes praeguse internetiarvega siiski normaalne pakkumine. Millal te siis saaks mulle seda televisiooni aktiveerima tulla? Oi, ma vaatan siin seda kalendrit ja kuu aega läheb küll vähemalt aega. Wow! Nii kaua. Ja, ja, aga kõigil operaatoritel läheb nii kaua aega. No k.. kas te rohkem inimesi tööle ei saa võtta. Ja siis Belgias kogu aeg kurdetakse, et töötus nii kõrge ja tööd ei ole. Ma näen igal sammul vabu töökohti.

Helistan siis mina järgmisena mööblipoodi, sest olen juba pea kuus nädalat oma voodit oodanud. Reedel käisin kohapeal küsimas ja siis lubati esmaspäeval tagasi helistada. Muidugi ei helistatud. Ja täna öeldi, et pole midagi kohale jõudnud ja üldse on neil kõik haiged või puhkusel. Puhkusel! Mis puhkusekuu see oktoober on!? No ja eks need, kes haiged või puhkusel ei olnud, olid streigil, sest täna on meil üleriigiline streik. Mis tähendab, et ühistransporti praktilist üldse ei ole, töö juures kohvikus süüa ka ei saa ning mõnda töökohta takistatakse üldse minemast. Mina ainsa lollina siin vehin tõlkida.

Tegelikult muidugi see kuus nädalat pole midagi, sest diivanit ja söögilauda ootasin ma kaks ja pool kuud. Siis tulid kaks meest ukse taha: tõime teile mööbli. Tore! Saab esimest korda kuskile istuda ka. No kõigepealt panid mu kahe eri kõrgusega lauale mõlemale erikõrgusega jalad alla. Vaatasid natuke neid asjandusi ja ei saanud aru, mis need viltused asjad on. Siis kukutasid mööbli sada korda maha. Kui natukene jõu kogumiseks juua pakkusin, ütlesid, et ei saa: Ramadan. No valisin ikka õige aja! No kuidagi nad ikka selle mööbli kokku said. Ainult lamp jäi lakke panemata. Lubasid järgmisel päeval uuesti tulla. Muidugi ei tulnud. Mina helistan, kus olete. Telefon välja lülitatud ja niimoodi viis päeva järjest. Igaveseks kadunud. No helistasin siis poodi. Seal öeldi, et nemad üldse lampi ei peagi lakke panema. Aga mis te siis jagate niisama tühje lubadusi. No ja siis ma avastasin, et nad on ühest kohast seina kriipinud. Täna pidid tulema parandama. Muidugi sain ma jälle ühe telefonikõne, et parandaja on haigeks jäänud ja ei saa tulla. No igastahes mina enne ära ei maksa midagi, kui parandatud pole. Küll siis liigutavad ennast kiiremini.

Ja seda juttu võiks ma lõpmatuseni jätkata, aga üldiselt olen ma väga õnnelik oma uues korteris. Väga palju ruumi ja valgust ning tapeet on ühes seinas ikka väga ilus. Uus korterikaaslane on ka väga tore. Meil ongi siin nüüd nagu kommuunielu. Eelmisel nädalal elasime neljakesi, sest teisel Marial oli sünnipäev ja tuli kaks külalist. Sel ja järgmisel nädalavahetusel tulevad minul külalised ja nii ongi vast ainult nädala sees selline rahulikum elu.