Reklaam innoirja blogile

Seda postitust kirjutama hakates tekkis mul dilemma. Kummast teemast rääkida: InnoIrja blogist või Kui palju on vaja avameelitseda? Kerttu juba kurtis, et ei saa mu elust enam täpset ülevaadet, sest kõik on tsensuuri all. Nii et arvatavasti läheks siis teine teema loosi. Esimese puhul ei ole üldse ju minust juttu.
Ma alustaks siiski esimesega.
Pean tunnistama, et minust on saanud innoirja ajaveebi järjepidev lugeja. Alguses ma ei sallinud neid silmaotsaski. A la, et üks igavene rongaisa, teine perekonna lõhkuja ning mõlemad loodrid ja muidusööjad. Aja jooksul on nad mulle aga täitsa meeldima hakanud. Esiteks juba sellepärast, et vähemalt teineteisele on nad truuks jäänud ja ikka koos on. Ja omavahel paistavad nad ka ideaalselt kokku sobivat. Pealegi pole nad silmakirjalikud. Kumb on kokkuvõttes hullem: kas see, kes bordelle maa alla kirub ja maailma hukkaminemise üle halab, aga samas ise vaikselt armukest peab, või see, kes ausalt üles tunnistab, et bordellid on vajalikud ja ära lahutab ning siis uue naise juures püsib. Ok, eks seda naise juures püsimist näitab tulevik, aga praegu paistavad küll rahul olevat. No ja selle suure puhkamise ja looderdamise juures paistavad nad ka päris palju tegutsevat. Kui su ajaveeb on üks loetavamaid ajaveebe Eestis, siis kumb variant on suurema mõjuga kirjutamisviis: ennast alla surudes ja igavusest suredes Äripäevas tõsiseid artikleid vehkides või täie mõnuga oma meediakanalis selle välja ütlemine, mis parajasti pähe tuleb. Nii et tuleb tunnistada, et ma täitsa austan neid juba. Selle kommunistlikus stiilis ühiskonnamudeli ülistamisega küll nõus ei ole, aga kes see ütles, et ma peaks kõigega nõus olema. Ja no muidugi eksnaise mustamine võiks ka ära lõppeda. Ju siis tunded pole kustunud. Tegelikult aga, kas see ikka on tõestus tunnete säilimisest, kui endist suhet läbikukkununa nähakse. Mõni suhe lihtsalt ongi nii valedel alustel üles ehitatud, et sellest jäävad enamasti ainult negatiivsed mälestused. Ega selleks kollidega tegemist ei pea olema. Väga toredad inimesed võivad ju koos olles ka katastroofi tekitada, kui nad omavahel kokku ei sobi. Ja kas tulevikus peaks siis kõik ümber mõtlema ja otsima head selles, kus midagi head ei olnud.