Mis teoksil?

Miks ma vahepeal midagi kirjutanud ei ole? Sellepärast, et ootasin, millal üks põhjapanev idee pähe tuleb. Kuna enam ei jõudnud oodata, siis pöördun tagasi traditsioonilise ja ebahuvitava bloginduse poole, kus pannakse lihtsalt kirja, mida hommikust õhtuni tehtud on.
Nii et mida ma siis vahepeal teinud olen?
Mitu korda olen Inimõiguste Kohtu linna külastamas käinud, kuigi kohtut ennast ja maailmakaliibriga kurjategijaid veel näinud pole. Õigupoolest pole veel kesklinnagi korralikult näinud. Aga see-eest liivarand ja luited on ristipõiki läbi jalutatud. Hollandlaste rahvussport on nimelt pühapäeviti (võib-olla ka teistel päevadel) tohutu tuuletormi, vihma ja külmaga rannas jalutada, tuulelohesid lennutada ja motokrossi jälgida. Jõuluturgude paiku taastub ka muidugi uisutamisvaimustus. Kahjuks on kliima soojenemisega ühest maa otsast teise uisutamine siiski ära jäänud. Võistlus on vahepeal Soome kolinud, kuigi Soomele uiskudel tiiru peale teha oleks juba palju raskem.
See nädalavahetus möödus aga suure kokkamise ja pidutsemise tähe all, sest kuidagi tuli ju see vanemaks saamine üle elada. Kõigepealt reedel avastasin Brüsseli Von Krahli: Atelier 210. Vaid 5 euro eest sai tutvuda lausa kolme uue rokkbändiga, kellest tulevikus pidi ennustuste järgi uus Placebo või U2 saama (ok, ma neid päris uusi tegijaid ei tea, sest suhteliselt võhik muusika alal). Ja noored rokkisid ikka täiega, kuigi kahjuks rohkem laval kui lava ees. Peda folk ja Rock Summer tulid meelde.
Laupäeval läks aga suuremaks vaaritamiseks. Ise olin veel lubanud, et sel aastal sünnipäevaks süüa ei tee, aga no nende väikeste suupistetega läks ju palju rohkem aega, kui ühe korraliku sooja roaga oleks läinud. Õnneks sai hotellikülalised tööle rakendatud ja mina sain peamiselt juhendamisega tegeleda. Nii palju siis lubatud viie tärni hotellist ja 24h teenindusest (need, kes viimasest jutust aru said, võivad end eriti inside-info teadjateks lugeda). No aga vaaritamisele järgnenud pidu oli minu arust küll tore. Seda eelkõige tänu külalistele muidugi. Viimane tahtis veel pool neli külla tulla, aga Une-Mati jõudis enne kohale.
Pühapäeval läksid mul küll hommik ja õhtu veidi sassi, nii et kui meie parajasti kell pool kaks hommikusööki sõime, valmistasid vanemad Eestis juba õhtusööki. Pärastlõuna möödus aga traditsioonilises jõulumeeleolus jõuluturul tartiflette´i süües (nagu näha on mu elus kõige olulisemal kohal söögid) ja vaaterattal romantilist vaadet nautides. Tegelikult jättis aga sügavama mulje Raekoja platsi installatsioon, millega oli sel aastal vist eriti vaeva nähtud. Parajasti oli just kellade kontsert ja valgusshow käimas, nii et finantskriisist ei olnud siin europealinnas küll mingit hõngu. Paistab, et riigi (või linna) raha ikka jätkub. No arvestades, et siin koristamisele ei kulutata sentigi, siis võib tõesti selliseid showsid korraldada, et ükski linn vastu ei saa.
Ja jõulupeod pole veel peale hakanudki. Eks ma siis järgmine kord annan teada, mitu kilo fois gras ja shampusega juurde on tulnud. Tegelikult on meie jõuluõhtusöök hoopis jaapani restoranis, nii et ma ei tea, kas sellest sushist kõhtu täis ka saab või peab hiljem kodus preakartuleid tegema. Aga see eest komitee üldine jõulupidu kõikide rahvaste köökidega tõotab suuremat kõhutäit.
Ok, ega ma siin ainult söömisega ka ei tegele. Üritan veel spordiklubist viimast võtta, sest jaanuarist lõpeb see lõbu ära, aga eks siis tuleb õues külma ja tuult trotsides jooksma hakata.
Nii et lõpetame selle jutu siis spordiliinil.