Raske on peale eilset filmimaratoni endalt mitte küsida: "Kas minu elu on nagu filmis Revolutionary Road?" Ja hoolimata sellest, et päris lihtsalt leiab nii mõnegi põhimõttelise erinevuse, pean ütlema, et kohati on küll. Iga päev peab liiga vara üles ärkama, käima dushi all, sööma ühte ja seda sama kuivikut või ja moosiga, kõrvale jooma piimakohvi, kiirustama tööle, tegema lahti oma meilboksi, avama ariane, lugema postimeest, delfit ja sõnumilehte, alustama tõlkimist, minema kell 10.30 kohvipausile, jooma lait russe´i, pöörduma tagasi töölaua taha, otsima tundmatut terminit euramisest või IATEst, minema hoolimata sellest, et kõht tühi ei ole, kell 12.30 lõunapausile, sööma kas traditsioonilist, taimetoidu või shefi soovitust, mis kõik maitsevad enam-vähem ühtemoodi, võtma automaadist raha, pöörduma tagasi tõlke juurde, vahel tähistama kellegi sünnipäeva, tundma rahuldust, kui märkmikus saab taas ühele töönumbrile kriipsu peale tõmmata, minema läbi pargi koju, astuma läbi jourdani platsi gb-st, ostma mandariine, jogurtit ja piima, vaatama, kas friikartuliputka taga on ikka sama pikk järjekord (sest, juhul, kui ühel päeval ei peaks olema, siis ostma friikartuleid), panema politseijaoskonna juures kirja või filmi postkasti, uurima, kes käib poola poes, koju jõudes kontrollima, kas kirju on tulnud (iga päev peavad mind meeles reklaamionud ja arvete saatjad), panema asjad külmkappi, rääkima paar sõna toanaabriga, veenduma, et telekast ei tule midagi, lugema raamatut, lugema veelkord meile, ootama külalist või minema külla, õpetama kassile eesti keelt, valmistama hilist õhtusööki, vaatama filmi, pesema hambaid, võtma maha meigi ja minema magama hiljem, kui plaanitud.
Kõige tüüpilisem päev saigi ühte lausesse kokku võetud. Sellel on ka iga päev mõned variatsioonid: esmaspäev on nt desperate housewives´i päev, neljapäev (reede või laupäev) väljamineku päev, pühapäev jooksmis-, turu-, raamatupoe ja kinopäev. Ok, laupäevad ja pühapäevad ei vasta eelmainitud kirjeldusele kohe kuidagi, aga ka nendes on oma revolutionary road stsenaarium sees. Kas see on kõik masendav? Tegelikult ei ole, ja see just kõige hirmuäratavam ongi. Eks ma siis varieerin ka vahepeal: söön moosikuiviku asemel müslit, võtan lait russe´i asemel teed, ei loe postimeest, käin lõunapausi asemel itaalia keele kursusel, ei lähegi peale tööd koju, lähen reisile, söön väljas, käin pärapõrgus alternatiivkontserdil, tutvun uute inimestega jne. Aga, kas see teeb mind kuidagi Wheeleritest erinevaks? Vaevalt küll.
3 comments:
teed karjääri- ja elumuutuse ja lähed troopilisele saarele elama. igal hommikul magad nii kaua kuni enam ei jaksa. siis jood külma kookospiima. siis lähed ujuma. siis chillid rannas, võtad päikest. sööd värskeid mereande ja korjad puu otsas frukte. kõnnid saarel ringi. siis õhtusöök. lõkke ümber istumine ja ookeani koha. ja nii iga jumalama päev. rutiin võib igal pool tekkida :P
Ei, meie elu on võrreldes Wheelerite omaga vääääääga palju parem ja olgu rutiinne või mitte - et asi nii käest läheks kui neil seal, peaks ikka "natuke" pingutama. Aga kõhedaks tegi küll mind kui kahe pisipõnni ema. Siiski ju loodame, et meie oleme need, kes ka 5 ja 10 ja 25 aasta pärast elavad hoopis harmoonilisemat elu kui nood Wheelerid ja et meid ei kimbuta ei rahuldamatus pereelus, ihaldavate silmadega naabrimehed ega suurte silmadega sekretärineiud.
"Thank you, Maureen. It was swell" oli samas päris hea koht filmist :D
Kusjuures - terve laupäeva õhtu püüdsin ma välja mõelda, kas mulle see film meeldis või mitte. Meeldis ja ei meeldinud ka. Samas väga õõvastav, samas aga kurb tegelikkus. mitte igaühe jaoks, aga kahjuks paljude jaoks ja mitte ainult 50ndatel, vaid ka karmil tänapäeval. See film pani vähemalt tundma, et olen õnnelik inimene ja ärgu ma virisegu oma elus tekkinud väiksemate probleemide üle. Filmi lõpustseenid tekitasid aga minus sellise tunde, et kui ma kohe ära ei saa, panen pildi tasku. Pole ammu sellist kogemust olnud. Ja tahtimine karjuda mrs Wheelerile: "Don´t do it!!!!"
Post a Comment