Kahju, et me viimane postitus ühtegi hüpoteesi ega reaktsiooni ei tekitanud (ja muide, ärge pöörake keelele ega jänkule tähelepanu: neil ei ole mingit varjatud tähendust).
Blogi pidamine on ikka üks kahe otsaga asi: ühest küljest enesepaljastamine, teisest küljest aga tsensuur. Ja mida siin originaalset või põhjapanevat ikka öelda. Kas siis on ikka mõtet kirjutada, kui maavärinat pole toimunud ega ühelgi põneval reisil käidud. Aga ega alati polegi vaja teistele mõelda. Saab lihtsalt oma kirjutamisvajadust kuskil rahuldatud. Vähemalt ei ründa siis teisi kanaleid.
Eile solvusin ma hingepõhjani oma hambaarsti peale. Nimelt ütles ta äkki heast peast, et ma olen perfektsionist. Kui selle peale suured silmad tegin, et kus see perfektsionism siis peaks väljenduma. Ise olen ennast oma suure hajameelsuse ja pea pilvedes hõljumisega pigem perfektsionisti vastandiks pidanud. Hambaarst siis ütles, et sellepärast, et kõiki hambaid korda tahan saada. Ei tea, mis selles küll imelikku peaks olema. Kas normaalne oleks siis see, kui ma läheks arsti juurde ja ütleks, et visake midagi valmis, aga ärge mingil juhul kõike korda tehke. Pärast leidus veel teisigi arvamuseavaldajaid, kes ka leidsid, et ma kohati perfektsionist olen. See pidi siis väljenduma minu korteris, mis peale viimast põhjalikku koristust läikis. Lisaks veel selles, et mul lillepott kamina peal täpselt keskel asub, kapp kinni on, fotod arvutis toimikutesse paigutatud ja riided alati triigitud. Minu väited selle kohta, et tolmu lükkan ma vahel voodi alla, lillepotti hoian üldse seal ajutiselt ja et riided vahel pesus roosaks või siniseks värvuvad, ei suutnud kuidagi perfektsuse väidet ümber lükata. Nii et nüüd ma olen kohe täiesti nördinud, sest ma ei taha üldse perfektsionist olla. Täiuslikkuse tagaajamine näitab minu arust tihtipeale hoopis sisemist segadust. Ega naised ilmaaegu suhte purunemisel esimese asjana koristama ei kuku. Aga enda rahustuseks pean tõdema, et igast nurgast ei võta ma tolmu ka siis, kui süda täiesti pooleks peaks olema purunenud. Väikesed plekid peavad ju ikka kuskile jääma. Ma võin ju oma kampsuneid rätikule kuivama sättida, et neid mitte välja venitada, aga kui on ikka vaja seina kriipida, siis ma seda ka kriibin. Peaasi, et endal mugav oleks.
Aga nüüd ma tõesti ei korista sinnamaani, kuni tolmuhunnik aevastama ajab ja ma tahaks siis veel näha inimest, kes julgeb mind perfektsionismis süüdistada.
3 comments:
nojaa, maria, sa võid ju mitte koristada. aga kas sa ka suudaksid mitte triikida? :P
mhmmmm miks üks postitus ära on võetud? kohe huvitav hakkas! Aga maria, mina arvan, et oma blogis ei pea alati olema põhjapanevaid arutelusid ega maailma ägedaimate reiside kirjeldused, See on Sinu blogi ja sinu mõtted ja meie, sinu sõbrad, tahame just kuulda sinu mõtetest ja tunnetest. Nii et kirjuta kõigest, mis parasjagu pähe tuleb, sest võõrad ja asjasse mittepühendunud ei peagi su blogi ju lugema. Sõbrad ootavad aga rõõmuga iga su järgnevat postitust! Tervitan siinkohal kõiki maria sõpru ja eksju meil on vahva sõbranna, kes triigib, koristab ja kokkab. Ja on parasjagu korraarmastaja, aga mitte friik :)
Armastusega,
Kerttu
Post a Comment