Vahel tahaks öelda, et oodake, ma veel kasvan. Ärge nõudke, et ma seitsmepenikoormasaabastega täiskasvanuellu tormaks. Näiteks korteriühistu koosolekutel on mul alati selline tunne, et appi, kuhu ma sattunud olen. Äkki keegi selgitaks mulle neid lehekülgedepikkuseid matemaatilisi arvutusi maja kindlustuse kohta. No tõesti niimoodi on ju raske mingit kindlustusfirmat valida, kui mulle esitatakse ainult mingi sigrimigri ja ei öelda konkreetselt palju kindlustusleping maksab ja mis sellega kaetud on. Keegi võiks teha sellise võrdlustabeli, aga ei. Siin ei käi asjad nii lihtsalt. Isegi, kui mingi hind esitatakse, siis sellest tuleb maeiteamis maha arvestada. Võtta arvesse, et kindlustusagenti sa isiklikult kunagi ei näe ja kui maja maha põleb, tuleb helistada telefoninumbril, kus automaatvastajast tuleb tüüpiline jutt: "Kui te soovite rääkida hollandi keeles, vajutage 1, kui prantsuse keeles 2, kui saksa keeles 3...kui te tahate teada midagi oma arve kohta, vajutage 1, kui te....tahate nad põrgu saata (kahjuks seda varianti ei ole). Ja mittekunagi ei ole seda varianti, mida minul vaja on (ma päris iga kord ei taha neid põrgu saata). No ok, kindlustuseasjadega tegelevad õnneks mõned asjatundjamad naabrid, keda ma ka veidi rohkem usaldan, kui neid rahaahneid pätte sealt firmast, kes mulle korteri müüsid.
Siis tuleb aga hakkama saada ka teiste väljakutsetega, mille puhul ei tule kahjuks keegi appi. Seda enam, et mu ladinaameerika remondimees on vist kodumaale tagasi pöördunud, teine torujüri kas ei vasta kõnedele või kutsub kohvile ja kolmanda handimani käest pole julgenud küsida. Nii et tuleb vist ikka ise radiaatorid talveks ette valmistada, trell laenata ja seina augud puurida ja võib-olla isegi saada üle hirmust sellise sõnapaari ees nagu "enda initsiatiiv".
No comments:
Post a Comment