Viimane pühapäeva hommik algas mul eriti idülliliselt: uute (kaelanikastuse hinnaga üles saadud) kardinate vahelt piilus päikesekiir ja väljast kostus linnulaul. Midagi oli nagu korrast ära. Peale väikest meeltesegadust tuli mulle meelde: täna on ju autovaba päev. Miks küll seda päeva igal pühapäeval ei korraldata?!!! Minu poolest võiks üldse kogu liikluse maa alla suunata või autod linnas ära keelata. Lubatud võiks olla ainult ühistransport ja taksod, nagu viimasel pühapäeval. Kuidagi said ju inimesed hakkama. Ja mina kui autovaba inimene nägin selles ainult positiivseid külgi. Jalgrattaga ei pidanud autode vahel oma eluga riskima. Korteris võis aknad pärani lahti teha, ilma et kõrvad oleks automürast lukustunud. Lastel oli kohe rohkem mänguruumi. Turule sai muru maha panna. Õhk tundus puhtam ja inimestel näod rõõmsamad. Ainult, et ega need ühe korra aastas jalgrattaga sõitjad just liiklusreegleid ei tundnud. Minagi panin nii mõnigi kord punase tule alt läbi(loodetavasti ei loe ükski politseinik mu blogi :) ja esimene kord sadulasse istudes lõi ratas värisema.
Nii et paluks veel selliseid üritusi ja Eesti võiks ka eeskuju võtta ning autovaba päeva kohustuslikuks teha. Saab näha, kas bemmivendadelt õnnestub iste alt ära tõmmata.
No comments:
Post a Comment