Paistab, et ükski mu sõpradest pole eriti usin blogija ja ega ma ise ka parem pole. Lihtsalt motivatsiooni pole olnud. Igasuguseid negatiivseid emotsioone olen pidanud üle elama. Aga no mis teha: that´s life. Vahel on vaja sada korda ämbrisse astuda, enne kui õpid ämbrist mööda astuma. Tegelikult pole ma ka praegu päris kindel, et olen valmis mööda astuma. Aga eks võtame siis ühe päeva korraga ja tuletame vahepeal meelde, et ämbrisse astumine võib haiget ka teha. Nii et kahjuks Kerttu pean sulle ikka tunnistama, et ei saa sellest blogist väga intiimseid asju teada. Selleks peab Brüsselisse tulema. Seda enam, et Eestisse ma võib-olla suvel ei tulegi. Päris ära otsustanud ma veel ei ole, aga hetkel ei ole piletit ostnud.
Tegelikult on vahepeal ka positiivseid hetki olnud. Nt Uccle 10 km jooks, kuhu me ilma igasuguse ettevalmistuseta Ereti ja Kairikaga läksime. Alla igassugust arvestust ettevalmistus tähendas seda, et eelmisel päeval jõime shampusest pea soojaks, jooksupäeval jäime aga peaaegu starti hiljaks. Ehk teisiti öeldes meie Kairikaga pidime enne jooksu oma kolm kilomeetrit padavai stardipositsiooni jooksma ja kaotasime viimasel hetkel teineteist silmist. Eret jõudis üldse totaalselt hilja kohale ja meelitas Kairika peale esimest tiiru (ehk siis peale 1 km) kohvikusse. Mina venitasin ikka lõpuni, aga jala põrutasin nii ära, et kaks nädalat jalalaba valutas. Jooksjatest olin ma vist üks viimastest, sest eriti suure masse enda järel ei näinud. Isegi karumõmmiks kostümeeritud noormehele ja 80-aastasele puhkivale vanaonule jäin alla. Lihtsalt jalg nii õudsalt kogu aeg valutas, et ma ei hakanud tempot tegema. Eks siis on järgmisel aastal lihtne oma aega üle joosta.
Eelmisel nädalavahetusel käisin ma aga Amsterdamis. Täiesti ekspromtreis oli. Ilm oli superilus ja rahvas kõik terrassidel või Dami platsil rannavollet vaatamas. Käisime Ermitaazhi muuseumis Matisse´i, Picasso, Malevichi näitust vaatama. Päris huvitav oli. Ainult et natuke väike oli see kollektsioon. Ja õhtul sattusime täiesti juhuslikult superheasse restorani Envy. Kõik oli nii kunstiline ja ilus, et ei raatsinudki eriti süüa. Teenindus oli vist elu parim teenindus, mida ma olen näinud. Nii palju naeratada ja selgitada ikka annab.
Enne Amsterdami jõudsin aga ära näha Seks ja linna uue filmi. Ma tõesti ei saa aru, milleks seda nii maha on materdatud. Ok, olen nõus, et seeria oli parem ja bling-blingi ning materialismi oli filmis liiga palju. Aga feminismiga ei tasu ikka liiale ka minna. Mis tähendab, et Miranda loobus sellespärast tööst, et muidu on halb ema ja selle loo moraal ongi, et naised, kes tööl käivad, on pahad. Ta vahetas ju lihtsalt töökohta. Või peab siis iga hinna eest laskma end tööl maha materdada ja tegema nii palju ületunde, et muuks üldse aega ei jää? Ja siis see Charlotte´i kriitika, et, mis ta vingub, endal supernanny olemas ja muud midagi tegema ei pea, kui kodu eest hoolitsema. No, kui sul ikka laps päev otsa nutab, siis ma arvan, et on kama kaks, kas sa oled superrikas ja kas sul on nanny, ikka ajab ju hulluks. Ainus tegelane, kes mulle ei meeldinud, oli Carrie. Või õigemini ei suutnud ma ennast temaga mittekuidagi samastada. Peale 40 aastat ööklubides käimist ei tohiks ju väike telekavaatamine maailma lõpp olla. Kuigi tõepoolest, magamistuppa ma seda telekat ei tahaks. Eelkõige oli aga minu jaoks võõras soov tahta absoluutselt iga päev väljas süüa. Kas tõesti kunagi ei teki soovi kodus süüa? Hullult raiskav ja ebaökoloogiline elustiil ikka. Aga samas meeldis mulle see, et kõik jäid iseendaks. Eriti Samantha. Nii et lõbus meelelahutus ja ei midagi rohkemat. Ühelt seriaali põhjal tehtud filmilt ei tohikski ju enamat oodata.
No comments:
Post a Comment