Konfliktid

Arvasin varem, et ma ei ole eriti konfliktne inimene, aga viimasel ajal olen pidanud selles kahtlema hakkama. Kuidagi enesele teadmatult lipsavad vahel suust välja kritiseerivad, kurjad või lihtsalt mõtlematud sõnad, mille tagajärgi kaua ootama ei pea. Tegelikult ma ju ei taha kellelegi halba, aga vabandustega on ka keerulised lood. Ikka kipub see vabandus vaid enda mõtetesse jääma. Õnneks on tõelised sõbrad mõistvad ja on jäänud aastateks sõpradeks. Hoolimata sellest, et mul võib vahel tuju halb olla või mõni sõna halvasti välja kukkuda. Sest kokkuvõttes me ju tunneme üksteist. Igaüks on omaette isiksus. Naeru on rohkem kui nuttu. Soov sõbraks jääda on püsinud, isegi kui tihedate ajagraafikute ühendamisega võib raskusi tekkida. Eks vast sellepärast tõelised sõbrad ei solvugi, et nad ei samasta puudust inimese endaga, vaid näevad selles eraldiseisvat episoodi. Inimene pole veel tema tegu, kuigi oma tegude eest tuleb vastutada. Hoolimata kõigist apsudest, mida sa võid elus teha, on nad ikka sinu kõrvale jäänud. Nii et suured tänud, et te ikka mu sõbraks olete jäänud.
Tegelikult on viimasel nädalal maailmas ka palju päikest olnud (seda nii otseses kui ka kaudses mõttes). Isegi Eesti piletid ostsin ikka augustiks ära. Tüüpiline mina. Ühel päeval räägin, et raudselt ei tule. Teisel hommikul ärkan üles ja ostan piletid ära. Nagu H. ütles, ei kannata ma rutiini. Isegi istekoha lennukis pidin ikka kord paremale, kord vasakule valima. Ühte rooga naljalt kaks päeva järjest ei suuda süüa. Ühte kohta pidevalt reisida ei taha (isegi maailmajaod peavad vahelduma) jne. Ja no muidugi see kärsitus. Sellepärast ma lähengi igale poole jala, et ma ei suuda bussi ära oodata. Ostan lahtisi lilli, sest ma ei jõua oodata, et nad lahti läheks. Püüan akna lahti enne teha, kui see avaneb. Aga kuigi me olemuselt ei muutu, on alati võimalik natuke midagi õppida ja enese tundma õppimine on sellel teel esimene suur samm. Üle pika aja usun ma jälle, et kõik on elus võimalik. Ja kõik sõltub lõppude lõpuks meist endist.