Adrenaliin

Ma saan nüüd täiesti aru neist hulludest, kes igasuguseid benji- ja langevarjuhüppeid, veesuuski ja muid proovivad. Asi on lihtsalt keemias. Nii kui oled mõnda adrenaliini tõstvat hobi proovinud, ei saa enam pidama. Alles paar nädalat tagasi pidasin Monikat täiesti hulluks, kui ta teatas oma soovist Atomiumi pealt köiega alla tulla. Nüüd aga mõtlen, et järgmisel suvel peaks kindlasti ette võtma.
Mis siis juhtus? Juhtus lihtsalt see, et sain kohalikul seiklusrajal maigu suhu. Jube põnev oli ikka smurfikostüümis mööda köisi rippuda. Endal siiamaani sinikad ja käed valutavad, aga tahaks juba uuele rajale. Õnneks saab nüüd peagi Nepaalis väikest viisi ekstreemsusi harrastada. Loodetavasti ei hõlma see mäehaigust ja düsenteeriat. Ma olen vist selle reisiteemaga juba kolleegid oksele ajanud. No mis teha, kui reisi planeerimine võtab praktiliselt aasta aega. Ei teagi, mida ma siis peale reisi teen. Peab vist uut reisi planeerima hakkama. See on ju nagu haigus. Et ei suudagi käesolevas hetkes elada. Malaisias kippusin ma ka ikka kogu aeg planeerima: "Aga mida me homme teeme? Kuule, ma arvan, et ikka sinna teisele paradiisisaarele ei jõua, sest ma arvutasin sõidutunnid kokku ja ei mängi välja. Kuule, kuhu me õhtul sööma läheme?". Suures ettepoole vaatamise hoos jäi nii mõnigi kord ümbritsev nägemata. No mis teha. Mulle lihtsalt meeldib plaane teha. Sama lugu on fotokaga. Kui kogu aeg pilte klõpsutada, jääb tihtipeale palju nägemata, sest vaja ju oma programmidega mässata, fookust otsida ja valgust sättida. Nii ma eelistangi kaamera koju jätta, sest ei suuda lihtsalt kahte asja (vaadata ja pildistada) ühel ajal teha. Kuigi naised pidid ju sadat asja korraga suutma teha. Ja siis ma veel väidan, et elan praeguses hetkes ja püüan mitte elamist edasi lükata. Eks kortergi sai ju selle mõttega ostetud, et mis siin ikka terve elu plaane teha. Niikuinii ei tea, kuhu elutee viib. Kui tahan korterit osta, siis ostan kohe. Pärast lepingu, remondi ja mööbliga maadeldes tuli muidugi ette ka hetki, kus mõtlesin, et siia ma nüüd olen maetud ja oli mul seda korterit vaja osta. Õnneks nüüd on kõik paika jooksnud ja juba kodutunnegi ammu tekkinud. Mis ei tähenda muidugi, et pidevalt midagi putitama ei peaks. See tulevikule mõtlemine on vist üldse natuke naiste kiiks. Sest just siis, kui mul õnnestub hetkes elada ja oma roosamanna sees mõnuleda, tuletab ema meelde, et "Kes see teab, mis homne päev toob. Niikuinii jälle keegi teeb sulle haiget ja mina ei taha, et sa kunagi üldse nutaksid". Aga miks nutmine peaks halb olema? Väga hea teraapia minu arvates. Muidugi mõnes kontekstis võiks end tagasi hoida, mis mul alati ei õnnestu, aga kokkuvõttes on nutmisest ainult kasu, sest ükskord saavad ju pisarad ikka otsa ja mõtled, et mis ma siin nüüd siis ikka edasi töinan. Ja siis natukese aja pärast polegi enam põhjust nutta. Ikka nutt ja naer koos. Nii see Ah-i ja Oh-i matkatee käib.
Tegelikult ootan ma hetkel rohkem isegi selle nädalavahetuse spaatrippi Belgia ääremaale. Loodetavasti ei riku ma oma suurte ootustega reaalsust ära. Igastahes piltide ja minu unistustes valitseva pildi järgi tõotab tulla väga romantiline nädalavahetus.