Teistsugusest maailmast

Nüüd olen juba nädal aega Nepaalist tagasi. Sealne eksootika on juba unustusse vajunud ja keha kõigi mugavustega ära harjunud. Algul arvasin, et see reis nüüd kindlasti muudab mu maailmapilti. Et hakkan rohkem hindama kõike seda, mis mulle on antud. Sest olgem ausad, eurooplased on ikka nepaallastega võrreldes ropult rikad. Isegi kodututel on kergem, sest vähemalt tänavad puhtamad. Ja üks, mida ma tõesti teise pilguga vaatan, on Brüsseli tänavad. Hirmus puhtad tunduvad äkitselt. Ja majad nagu Saksamaal: kõik korralikud ja puhtad. Lausa steriilsed. Ja eks ikka on mõnus sooja dushi all käia, radiaatorit parajalt soojaks reguleerida, supermugavas voodis magada, diivanil LCD-telekast viimaseid Desperate Housewives´i ja Gossip Girli osasid vaadata. Aga ma ei arva, et sellepärast oleks meie elu parem kui Nepaalis. Seal ringi vaadates oli üks lumine mäetipp teise järel. Värvitooniks budistlikud lipukesed ja värvilistes riietes kohalikud. Nii et minu maailmapilt on ikka sama. Ei oska ikka hinnata, mis mulle on antud. Ei oska tänasest rõõmu tunda. Sest kas siis asjad ja mugavused on elus kõige olulisemad. Pisarat see tagasilennul igastahes silmast ära ei kuivatanud.
Aga algusest.
Lend oli mul küll valitud hirmus ebaökoloogiline. Kõigepealt rongiga Londonisse (ökoloogiline). Siis edasi lennukiga Delhisse ja sealt Kathmandusse. Juba Londonis leidsin, et mu seljakott on ikka liiga suur, nii et jätsin mõned asjad Heleni juurde. Ja oleks võinud veelgi kriitilisemalt oma koti üle vaadata. Kas on ikka vaja viite t-särki. Inimene ei sure ka kahe t-särgiga ära. Ja kas on vaja igalühel oma kaamerat. Selle asemel oleks võinud hoopis videokaamera osta ja ühe Annapurna dokumentaali teha.
Lend Londonist Delhisse oli igati mugav. Lennuk oli täis teisi Nepaali matkajaid. Üks paistis asjatundlikum kui teine. Aga nii palju mul muidugi ei vedanud, et mind äriklassi oleks upgrade´itud nagu Kadrit ja Markot. Ehk teine kord (lootus sureb viimasena). Delhi lennujaam oli hullult suur, modernne ja puhas. Igas tualetis oli vähemalt kaks koristajat pidevalt kohal, kes iga sinu liigutuse järel koristasid. Järjekorrad olid aga hirmus aeglased ja turvatöötajad tõsised. Kaks tundi läkski mul ainult järjekordades seismisele. Nii et hea, et üldse järgmisele lennule jõudsin.
Kathmandu lennujaam see-eest oli juba rustikaalsem, ei mingit bling-blingi. Ja niipea, kui ma olin jõudnud kõik kontrollid läbida, ümbritsesid mind kohe kõik takso-, hotelli- ja kärupakkujad. See, et mul oli juba hostel broneeritud, ei lugenud üldse midagi. Pakuti kohe odavamat hinda. Mina tegin aga tüüpilise hirmunud lääne turisti näo pähe ja lükkasin kõik pakkumised tagasi. Niimoodi ma siis seal oma kaks tundi istusin ning Kadrit ja Markot ootasin.
Lõpuks nad tulidki ja kuskilt ilmus välja ka meie nepaali-saksa tuttav Patrick Brüsselist, kes meile kohe lillevanikud kaela pani. Edasi jätkus meie sõit läbi Kathmandu kitsaste tänavate hostelisse. Kohati meenutas tänavapilt Marokot, kohati aga minu ettekujutust Indiast. Ühesõnaga üks paras segadus ja kirevus. Kogu elu käib tänaval. Ühes reas on köögi- ja puuviljad, tee peal rikshad, jalgrattad, autod ja inimesed. Vahele ka mõned loomad.
Esmamulje meie hostelist ei olnud just kõige parem. Ega seda ilmaasjata hosteliks ei nimetatud. Eks ta selline askeetlik oligi. Kuigi nurka oli dekoratsiooniks ka telekas pandud (mis muidugi ei töötanud). See-eest terrass oli vägev ja asukoht hea. Esimesel õhtul oligi meil kohe tihe programm. Kõigepealt parkisime oma kõhud viimse piirini kohalikus Nepaali restoranis täis. Patrick tahtis meile vist küll kõiki roogi kohe esimesel päeval tutvustada. Edasi hakkasime otsima mingit moeshowd. Kuigi alguses olime praktiliselt peokoha kõrval, suutsime me teha sellise tiiru, et lõpuks pidime teed rikshal jätkama. Riksha on igati lahe sõiduriist. Igaüks on endale väikese dekoratsiooni loonud ja tuututamiseks shampoonipudelit kasutanud. Lõpuks me ikkagi kohale jõudsime ja suur oli minu imestus, kui kohalikud tüdrukud kõik superminides ja megadekolteega vastu tulid. Ei tea kas neil hakkas lihtsalt väga kiiresti pähe või siis olid nad ojadena alkoholi joonud. Igastahes püsti nad eriti hästi ei seisnud. Kahjuks sai moeshow pidu juba väga varakult läbi (moeshowd ennast me ei näinudki). Pärast astusime läbi veel ühelt kohalikult diskolt, mis ei paistnud millegi erilise poolest silma, ning kasiinost. Kasiino paistis väljast päris uhke koht. Dresscode veel suurelt kirjas: ei mingeid plätusid ega lühikesi pükse. Markol olid muidugi just plätud ja lühikesed püksid jalas. Aga kui sa oled lääne turist, siis sind lastakse muidugi igale poole sisse. Turvamehed lausa kutsusid meid. Mina muidugi kasiinos midagi teha ei osanud, aga see ei takistanud mul Black Jacki ja muid mänge mängimast. Ainult 3 eurot mängisingi maha (+ Patricku raha).
Järgmisel päeval läksime aga linnaga tutvuma. Nn Raekoja platsil haakisime end ühe belglanna ja inglase sappa ja käisime koos nendega söömas. Kanamomod (nagu pelmeenid)maitsesid täitsa hääd. Päevakava oli meil päris tihe: hommikuks Kathmandu, pärastlõunaks Patan ja õhtuks ahvitempel. Ahvitemplit me just eriti ei näinud, sest parajasti oli elektrikatkestus. Kohe sai selgeks, et pealamp oli üks asjalikumaid asju, mis kaasa sai võetud. Ilma selleta poleks näinud kuskil liigelda.

Ja edasi viiski juba meie retk dziibiga mägedesse. Kõigepealt oli vaja sõita Besi Saharisse. Sinnamaani läks sõit isegi normaalselt, aga peale Besi Saharit kadus tee ära ja siis me loksutasime kogu oma sisikonna segamini olematul mulla- ja kivihunnikutega teel. Üks hetk tuli suur jõgi ette. Meie muidugi arvasime, et nüüd peab edasi jala minema, aga kus sellega. Paneme ikka otse läbi vee. Dziip oli ikka supervastupidav. Mina ei saa aru, kuidas tal põhi alt ära ei läinud. Edasi tekkis aga ummik. Nimelt oli meie ees üks koolilapsi pungil täis buss ja kui talle üks suurem auto vastu sõitis, siis tundus, et see koolibuss kukub küll kuristikku. Lihtsalt nii kreenis oli juba. Aga lapsed katusel paistsid rahulikud olevat. Kuidagi nad ikkagi teineteisest mööda said ja ükski laps elu ei kaotanud, aga vaevalt, et iga kord nii õnnelikult läheb.

Matkapäevad on mul kõik sassis. Ei mina enam mäleta, mis päeval mis juhtus. Juba esimesel päeval purunesid minu lootused laugjatel küngastel käimisest. Pigem oli tunne nagu Adventure pargis. Kogu aeg üks takistuste ületamine, üles-alla ronimine. Samas olid ümberringi lopsakad riisipõllud ja kaugelt paistsid esimesed lumised mäetipud. Juba esimesel päeval tegin kohe oma esimese faux pas. Nimelt jooksid meil vahepeal lapsed järgi ja küsisid pastakat. Kuna mina olin kohe terve hunniku pastakaid ja vildikaid kaasa võtnud, siis kukkusingi neid jagama. Aga äkki ilmus välja veel suurem hulk lapsi. Üks kiskus vildikaotsa, teine vildika ja muidugi ei jätkunud mul lõpuks kõigile pastakaid-vildikaid. Poleks tohtinud tegelikult üldse anda. Parem juba mõnele lastekodule raha üle kanda, kui kohalikke kerjama sundida.

Kui me olime juba päris kõrgele jõudnud, tuli ühel päeval ka Kadri sünnipäev. Lillede ja kingitusega oli nii kõrgel juba päris keeruline. Esiteks olime me kogu aeg koos ja väga raske oli midagi salaja korraldada. Teiseks ei olnud nii kõrgel enam lilli. Ainult mõni kõrreke ja hädine kelluke, mille ma siis pärastlõunasel matkal põue pistsin. Ja Markoga läbirääkimine käis ka sosinal või pead noogutades. Sünnipäeva hommik algas siiski lauluga. Meie tubli giid oli küpsetanud isegi shokolaadikoogi, mida me uute austraalia sõpradega jagasime. Edasi jätkus aga päev nagu iga teinegi. Ikka edasi vantsides. Isegi levi ei olnud, nii et ei mingeid sünnipäevaõnnitlusi. Teised tegid kõik plaane, et kui sünnipäeva pidada, siis ikka troopilisel saarel. Pärastlõunal jäi Kadri veidi haigekski ja algul ei leidnud me õhtusöögiks laua ääres kohtagi. Lõpuks ikka üks nurgake vabanes. Ja ega järgmisel ööl enam kaua magada ei saanud, sest 2.45 öösel oli äratus ja algas tipuületus. Alguses ei näinud pilkases pimeduses mittetuhkagi ja ega meie ei suutnud muidugi oma erinevate tempodega üheskoos ka liikuda. Sammud läksid järjest kõrgemale ronides järjest väiksemaks ja peavalu üha tugevamaks. Maastik ümberringi oli nagu Kuul, aga tegelikult meil muidugi jubedalt vedas, et lund maas polnud, tuult polnud ja taevas täiesti selge oli. Tippu jõudes korraks eufooria tuli, aga üldiselt mõtlesin, et kuidas nüüd ainult ruttu alla saaks. Alguses olin ju rõõmuga arvanud, et kui juba kord tippu jõutud, siis on raske töö läbi. Aga kus sellega. Allaminek oli kohati palju raskem. Vähemalt põlvedele. Selle päeva lõpuks oli küll igasugune kõndimis- ja ronimissoov kadunud. Kui saaks ainult motoriseeritud liikumisvahendi otsas edasi liikuda.
Õnneks järgmise päeva hommikul kohe edasi liikuma ei pidanudki. Selle asemel käisime hoopis Mutkinathi templit vaatamas. Ega me neist kõigist tseremooniatest aru ei saanud, aga põnev oli ikka vaadata mida kõike ohverdatakse ja kuidas puhastusveest läbi käiakse. Mõned vanemad naised olid lausa poolpaljad. Eks meie olime kohalikele samasugused vaatamisväärsused. Mõni neist tahtis lausa pilti teha.

Järgmised päevad möödusid peamiselt tuuletormis. Kuna maastik oli muutunud Grand Canyoni taoliseks kõrbeks, kus suurte mägede vahel oli org, siis tahtis tuul meid lihtsalt minema pühkida. Ühelt poolt pidime vaatama, et mõne allaveereva kivi alla ei jääks. Samas hoidma prillidest kinni, et need eest ära ei lendaks ja silmi kissitama, et tolm silmast pimedaks ei teeks. Aga eks see oli natuke enda süü ka. Oleks varem liikuma hakanud, oleks võib-olla tormist pääsenud. Aga samas, kui järgmisel päeval oli vaja nn veinitehasesse minna, siis olime kohe valmis jälle tormi kätte minema. Uudishimu ju ikka suur, et milline see kohalik veinitehas siis välja näeb. Kohale jõudes selgus, et veinitehas on hoopis puskarivillimine kellegi kodu keldris. Päris musta ärina nägi välja. Ei tea, kas keegi julgebki nüüd seda õunabrändit kodus juua.

Aga üldiselt oli mul ikkagi väga hea meel, kui matk otsa sai. Kolmandat nädalat enam omal jalal poleks läinud. Parem siis juba kohalikus bussis loksudes. Pealegi sai bussis jubedalt nalja. No kuidas sa ikka ei hakka naerma, kui bussilagi on lilleline, bussijuht u 15-aastane, Bollywoodi muusika põhjas ja bussis üles-alla hüpates tahab pea vägisi lae vastu kolksatada. Aga noh ära hellitatud oleme ju. Vaja ikka lennukit, sooja dushi, voodit ja maniküüri-pediküüri.

Nii et peale matka Pokharasse jõudes tundus see linn lausa paradiisina. Lõpuks ometigi sai lihasteiki süüa, riided pesta, baldahiinvoodis magada, basseini ääres peesitada ja järve peal paadiga sõitmas käia. Ega see sõudmine muidugi mingi jõudeelu polnud. Jälle sport. Aga õnneks Marko tegi suurema töö ära. Käisime järve ääres ühte eriti kallist resorti nillimas. Ei tundunudki nii luksuslik. Meie loss mäe otsas oli ka täitsa ilus. Ainult õhtuti oli sinna keeruline saada, sest autod päris mäe otsa ei suutnud end vedada ja mingit valgustust seal muidugi polnud. Eks tuli siis jälle vana hea pealamp appi võtta.

Viimane hommik Pokharas möödus meil täielikus paanikas ringijoostes. Nimelt üritasime dzhungli jaoks raha välja võtta, aga ükski rahaautomaat ei töötanud. Raha meil välja võtta ei õnnestunudki ja ega sealmaal muidugi kaardiga ka kuskil maksta ei saa. Ainus lootus jäi Marko dollarite peale. Sest valuutas maksmisega ei ole seal mingit probleemi.

Chitwani rahvusparki jõudes olime juba nii väsinud, et ausalt öeldes ei liigutanud mind alguses isegi elevandid. No mis seal ikka erilist. Jalutavad küla peal. Isegi krokodillidega võib ära harjuda. Nii et suur osa päevadest mööduski meil spakoinõi tshasi pidades. Dzunglimatkal ikka käisime, aga no mis seal viga kanuus istuda, kui teised sõuavad. Minu ainus mure oli, kuidas võimalikult vähe vees hulpivaid krokodille häirida ja kanuud mitte ümber ajada. Ja edasine dzunglimatk oli pigem pilguheit metsaäärele. Ega me kuskile sügavale ju ei läinud. Ja ausalt öeldes ma meie kohalikku giidi, kes nägi välja nagu loll Ivan, eriti ei usaldanud. Pealegi ei saanud ma sõnastki aru, mida ta rääkis. Kas oli asi tema hindu aksendis või lõuga pomisemises, igastahes Tindu mõõtu giidi temast ikka ei saanud. See-eest pärastlõunane elevandi seljas safari oli päris põnev. Seekord nägi juba ninasarvikut väga lähedalt. Üldse tundusid need loomad väga kahtlased. Jube julged olid. Nagu oleks loomaaiast metsa saadetud. Et siis turistid saaks öelda, et näe, nägin dzunglis ninasarvikut. Meie kahtluste peale öeldi, et ninasarvik ei näegi elevandi otsas inimest. Võib-olla tõesti, aga kahtlane ikka, kui oma kümme elevanti ninasarviku ümber on ja ninasarvik ei tee teist nägugi. Isegi mitte poja kaitsmiseks.

Kõige naljakamad hetked dzunglis olid siiski kohaliku tharu hõimuga tantsimine ja linnuvaatlus. Linnuvaatlus algas meie kohaliku lolli Ivaniga hommikul kell 6.30. Minu arust oleks me võinud lihtsalt voodisse jääda ja aknast neid tihaseid ja varblaseid vaadata. Niikuinii ilma pinoklita midagi ei näinud. Meie Ivan vedas aga meid dzunglisse, ajas aga oma raamatus järgi ja pani minu arvates täitsa segast. Ainus, mis mul sellel matkal külge jäi, oli kaan. Mina pistsin muidugi kisama. No mis ma teha saan. Kaanid on palju jälgemad kui krokodillid. Eriti kui nad peas on.

Ja niimoodi meie reis lõpupoole läheneski. Viimasel päeval käisime veel Bakhtapuris ja surnute kremeerimisel. See matusetseremoonia oli päris õõvastav. Laip põletatakse kõikide nähes ära ja visatakse siis jõkke. Vastaskaldal turistid põlevatest laipadest või ahvidest pilte tegemas. Üldse oli viimane nädal päris kurb. Reisist juba väsinud. Koduigatsus peal, aga samas mure selle pärast, mis kodus ootamas. Ja ei olnudki keegi kodus ootamas. Ainult külm tuba, telekas ja pettumus. No naudime siis jäätist ja jääga kokteile...

Reisi tunnuslaused
Mina: "Mis te mökutate!"
Marko: "Noh, kas jälle spakoinõi tshas?"
Kadri: "Vaata, elevant läheb mööda."

Parim toiduelamus:
Pokhara Moondance restoran: kokteilid, baananilassi, grillitud kala kartulipudruga (NB! mitte friikartulitega nagu tavaliselt), sidruni-beseekook ja ehtne espresso macchiato

Halvim toiduelamus:
jaki juust

Suurimad tänud:
Tindule, meie tublile giidile Arnapurna ringil

Kõrgeim punkt:
5416 meetrit

Kõrgeim nähtud punkt:
vist 8167 m (Dhaulagiri)

Mida tegelikult reisikotti oleks pidanud panema (ja ei midagi muud):
6 kuud peale reisi kehtiv pass
4 passifotot
Suur- ja väike seljakott (hea seljatoega)
Sissekäidud matkasaapad (sissekäimine ei tähenda ühepäevast matka)
Plätud ja sandaalid)
Soojad matkapüksid (võib osta matkal)
Kerged matkapüksid
4 paari aluspesu
Soe aluspesu
3 paari matka- või spordisokke
2 õhku läbipaskvat, antibakteriaalset T-särki
Kathmanduks 1 seelik
Fliis või analoogne riietusese
Vihma- ja tuulekindel soe jope (võib osta matkal, siis vähem tassimist)
Kerge jope
Soojad kindad (võib osta matkal)
Soe müts (võib osta matkal)
Buff
Päikeseprillid
Isiklikud hügieenivahendid (seep, väike shampoon, hambapasta mitme peale, hambahari)
Riiete remondikomplekt
Isiklikud ravimid (1 komplekt kõigi peale)
Päikesekaitsekreem (vähemalt UV 30)
Tualettpaber
Pealamp
Fotoaparaat või filmikaamera(1 mitme peale)
Kirjutusvahend
Võimalikult väike magamiskott (piisab, kui kannatab 0 kraadi, sest üleval tekid)
Plastmassist joogianum, kust toru käib kotist välja
Mängukaardid ja muud mängud (nt täringumängud)
1 raamat
MP3-mängija
Päevaraha u 2000 ruupiat (20 eurot): alguses arvasime, et kuidas me seda küll ära kulutame, kui ööbimine 100 ruupiat, aga tegelikult kulub küll, kui vahel õlut ja alati õunakooki võtta

Põhimõtteliselt kõike saab matkalt ja kõvasti odavamalt, kuigi kvaliteeti ei oska hinnata. Nii et võib ka pea tühja kotiga minna.