Vahel lihtsalt peab oma filmielamust jagama. Kui Kairika mind alguses seda filmi vaatama kutsus, siis tekkis mul kohe tõrge ("Oiii, nii raske ja tõsine tundub!). Nüüd ma ei julge häbi pärast silmigi üles tõsta. Peab ikka ennast kokku võtma ja midagi tõsisemat ka vaatama, sest see film ei ole lihtsalt võrreldav nende tiluliludega, mida ma olen viimasel ajal täitsa headeks filmideks pidanud. Ja seda nii loo, näitlejate, pildi kui ka muusika poolest. Lihtsalt raputab su läbi. Ega ma ei taha muidugi kellelgi üllatust ära rikkuda, nii et tutvustuseks ütlen ainult filmi alguse kohta, et lugu räägib Liibanoni kodusõjast ja ühe naise saatusest selle keeristes. Lugu algab sellega, et naise surma järel loetakse ta kaksikutest lastele testamenti ette. Tüdruk peab otsima üles isa (kes teadaolevalt on surnud) ja poiss venna (keda neil teadaolevalt pole).
Pani ikka mõtlema selle peale, mida me üldse oma vanematest teame. Enamasti ju ikka seda, mis on juhtunud peale meie sündi. Võib-olla lisaks veel mõned perekonnalood, armumised, abielu, aga mõned saladused on lihtsalt nii jubedad, et nendest ei räägitagi kunagi. Mõtlesin, et kuidas oleksid need kaksikud reageerinud, kui ema oleks neile lihtsalt jutustanud kõigest, mis juhtus. Tõenäoliselt ei oleks nad suutnudki seda uskuda. Samm-sammult aga lõngakera lahti harutades ja endiseid kohti külastades ei tundugi lõpuks kõik see nii võimatu (kuigi matemaatiliste arvutuste ja näitlejate välimuse järgi ehk küll). Isegi see, kui inimene lõpetab päevapealt rääkimise, oli kokkuvõttes täiesti loogiline reaktsioon.
No comments:
Post a Comment