Tõeotsinguil

Hiljuti ilmunud memuaariraamat "Minu Brüssel" on meil töö juures parajasjagu poleemikat tekitanud. Viimane inimene, kes selle vastu oma pahameelt avaldas, oli meie flaami (või oli ta nüüd hollandlane) kolleeg. Nimelt on temast raamatus üks lõik, kus jäetakse temast mulje kui naiivsest ja elukaugest Lääne intelligendist, kes Vene vähemuste pärast muret tunneb. Kuna Vahur oli selle dialoogi praktiliselt välja mõelnud, siis ajas see meie flaamlase muidugi marru ja pani ta pika seletuskirja kirjutama. Kuna "Minu Brüssel" on minus ka teistel põhjustel palju pettumust valmistanud, siis arvasin alguses kohe, et kindlasti on Vahur täitsa segast pannud ja lihtsalt suure osa jutust välja mõelnud ning selle samas memuaari ja reisiraamatu realistlikus stiilis tõe pähe esitanud. Aga siis ma lugesin korraks ka seda SL Õhtulehe artiklit, kus Reet Kudu ja ühte flaami klubi (ja meie flaami kolleegi) süüdistati Eesti kohta laimu levitamises (a la Eesti on natsiriik, kus rikutakse räigelt vene vähemuste õigusi). Nagu korralikule kollasele lehele omane oli artikkel praktiliselt sulest välja imetud. Nimelt oli SL Õhtulehe ajakirjanik käinud Belgias kohtumisel, kus jutt toimus vene ja flaami keeles. Flaami keelest ta muidugi sõnagi aru ei saanud, kuid eristas jutust selliseid sõnu nagu okupatsioon ja dissidendid. No ja edasi võib juba fantaasial lennata lasta. Ega ma pole varemgi eriti uskunud seda, mida SL Õhtulehes kirjutatakse, aga samas on ka see ehtne näide selle kohta, et meil on kõigil tõest oma nägemus. Me mäletame asju erinevalt. Kuuleme juttu katkendlikult. Moonutame tõde ka meelega. Meie flaami kolleeg, kes on abielus Läti halli passi venelasega vaatab tõenäoliselt Vene vähemuste probleemile teise külje alt, kui Vahur, kes jälle on mind korduvalt marru ajanud oma marurahvuslike ja rassistlike väljaütlemistega. Aga igaüks vaatab ju maailma oma mätta otsast. Mina samuti. Ja kes ütleb, et minu tõde on tõesem kui teiste tõde. Olen ma ju oma maailmavaate ka osaliselt ajakirjanduses kirjutatu ja enda kogemuste põhjal kujundanud. Kui ma võtangi SL Õhtulehte rohkem kui meelelahutusväljaannet, siis Postimehes ja Eesti Päevalehes kirjutatut kipun ma palju rohkem usaldama. Need üksikud näited, mil on kirjutatud sellest, millega ma rohkem kursis olen (a la euroametnikud), on aga näidanud, et ka neis ajalehtedes on vähemalt 10-20 protsenti valeinfot. Eks ka ajakirjanikul on oma maailm. Isegi, kui ta algne soov võib olla asju võimalikult tõetruult edastada, ei jõua ka tema alati kõike kontrollida. Ja nii levib valeinfo edasi. Samamoodi hindame me ka eraelu oma mätta otsast. Mis on normaalne, mis ei ole. Milline peaks asjade käik olema? Mida tähendab üldse normaalne? Inimesi ja suhteid on igasuguseid ja niikaua, kui asjaosalised on rahul, pole ju probleemi. Ja isegi kui ei ole rahul, aga soovivad jätkata, siis miks mitte. Elu polegi normaalne. Muidu võiks ju seda paradiisiks nimetada.
Vahurit ma muidugi sellega ikkagi ei õigusta. Nii vilets mälu tal vast ka pole. Raamatus on ka teisi lõike, mida ma kuidagi uskuda ei taha. Nt seda, et ta euroametnike konkurssi tehes ei teadnud, et Brüssel asub Belgias. Oleks tegemist ilukirjandusega, siis võiks ju kirjutada seda, mis sülg suhu toob (ja tundub, et tema stiil ongi selline, et kirja saab see, mida sülg parajasti suhu toob ja nii tuleb teoseid nagu laudu Vändra saeveskist), aga praegu jäetakse lugejale mulje, et tegemist on reaalsusega. Samas, kui ma nüüd järele mõtlen, siis võib vabalt ka minu praeguses kirjutises mitmeid vigu esineda. Äkki mulle jäi valesti meelde. Ma ei jookse ju järele kontrollima.