Siin mõned fotokillud minu nädalavhetuse tripist Pariisi. Mul polegi vist kunagi nii lahedat nädalvahetust selles linnas olnud. Suu on siiamaani kõrvuni. Jalad on küll villis, kuid muljed tasusid vantsimist ära. Aga alustame algusest.
Kõigepealt olin ma kõige lahedamas hotellis, milles ma kunagi ööbinud olen. Soovitan soojalt: Mama's Shelter (rue de Bagnolet 109, metroo: Porte de Bagnolet). Muidugi oleks parem, kui te sinna ka soodushinnaga saaks, nagu mina, sest tavahind on seal päris kallis. Aga vaatamist ja imetlemist oli kõvasti. Eriti lahe oli hotelli baar, kus õhtul mängis dj ja pakuti linna paremaid kokteile. Üldse jättis see koht parema mulje õhtul, sest päevasel ajal saabudes tundus kõik natuke tume. Liftis olid sellised põnevad väikese faktid igapäevaelust, a la "Pulp Fictioni filmis näitavad kõik kellad kella 16.40". "Inimesed ja hüljed on ainsad elusolendid, kes seksivad mõnu pärast" jne. Ma ei jõudnudki kõike lauseid lugeda. Ainult esimesi. Aga neid oli seal ikka kümneid. Toas oli selline ulmeline valgus ja põnevad maskid. Ma ei saanudki mõnest lambist lõpuni sotti, et kuidas neid välja ja sisse lülitada. Nii modernne oli.
Reedel sain ma ka oma Lille'i aegse sõbraga kokku. Käisime ta personaalnäitust vaatamas. Me polnud kümme aastat näinud ega midagi kuulnud teineteisest. Tänu feissbukile leidis ta mu nüüd üles. Nii et minu arust on küll feissbukk üks väga tore leiutis. Võib vahel maailma rohkem mõjutada kui arvata võiks. Õhtul käisime veel karaokebaaris. Kuigi meil jäi esialgu julgusest (või alkoholist) puudu, et lavalaudadele astuda, oli õhtu väga lahe. Järgmisel päeval oli muidugi päris karm ennast kella 9-ks kokanduskursusele vedada, aga see pingutus tasus ennast täiesti ära. Pariis on ikka teine tase kui Brüssel. Selle Alain Ducasse'i kokanduskooli kõrval on Mmmmh naljanumber. Sain aru, kui vähe ma ikka söögikunstist tean. Kui oluline on temperatuur, see, kuidas sa tainast segad (kui aeglaselt, hoogsalt, milliseid ringe tehes) ja algtooraine. Täielik teadus ikka. Aga samas täiesti õpitav. Ja makroonid tulid minu arust päris professionaalsed välja. Ei suuda isegi uskuda, et enda tehtud. Ja et mingit vormi nende valmistamiseks vaja polnud. Nii et kokanduskursuselt väljudes olin ma nagu armunud. Lihtsalt nii suure vaimustuse tekitas see maailm. Teinekord tahaks kindlasti tagasi minna. Kui ainult rahakott vastu peaks.
Ja mina veel kartsin, et ei tea kuidas ma ikka üksi julgen Pariisi minna. Üksi olemisest oli asi muidugi kaugel. Avastatud sai nii üks parimaid kuskussi restorane Marais kandis, mitmeid galeriisid, muuseume ja siis üks fantastiline pühapäevase brunchi koht. Koha nimi oli Bellevilloise ja asus see Gambetta metroopeatuse lähedal. Sellest on ülevalpool ka üks pilt. Atmosfäär oli selline mõnus 1930ndate stiilis, sööki võis ette laduda nii palju kui tahtsime, ja taustaks mängiti elavat muusikat. Ideaalsemat pühapäevahommikut annab otsida. Edasi viis tee mitmetesse teistesse muuseumidesse, mis kõik kinni olid ja lõpuks Fondation Cartier's asuvasse vuuduukujude näitusele. Päris hirmus oli. Eriti üks video, kus kassi lahti lõigati. Ime, et ma öösel üldse magada sain. Aga kõige mõnusamad olid ikka peatused parkides, päevitusseansid ja väikesed kontserdid kohvikuterrassidel. Mida sellise suveilmaga veel tahta.
Nii et tasub ikka rutiinist välja astuda ja traditsiooniliste plaanide asemel midagi põnevamat ette võtta. Eriti nii meeldivas seltskonnas.
No comments:
Post a Comment