On ju kokatöö tõlkimistööle täpselt vastupidine. Kui tõlkimisel ei saa just vinguda selle üle, et tööpäevad hirmus pikad oleks (kuigi vahel tuleb ka seda ette), siis kokatööl teeks justkui kaks tööpäeva järjest. Samas vabaneb aga kokatöös täiesti arvutist, mille ekraani ma juba viimased seitse ja pool aastat vahetpidamata vaadanud olen. Ega see ka lihtne ei ole. Selles pole ma päris kindel, kas nüüd köögis ajutöö kätetöö vastu vahetada tuleb, sest juba esimesel eksperimendipäeval tuli sadamiljon lauanumbri- ja leivaviiluarvu meeles pidada, aga samas ei ole vaja kolmkeelsetest eurokeele lausetest inimkeelt välja võluda. Tavaliselt tuleb ju inimestel euroametnikuga seoses ette pilt rahahunnikutes suplevatest ja päikese käes peesitavatest parasiitidest. Ega see tegelikult täiesti vale ei ole. Palga üle tõesti kurta ei saa (eriti kui seda koka palgaga võrrelda) ja puhkust on ka päris palju, aga mõnes muus asjas tuleb ka väga valusaid kompromisse teha. Väga paljud inimesed, kellega ma siin kokku olen puutunud, on nentinud, et palk ongi ainus motivatsioon, miks seda tööd teha. Neid, kellele siinne töö ka hobiks ja kireks on, leidub ikka vähe (kuigi on ka selliseid marslasi). Enamik suhtub küll oma töösse täie tõsidusega ja üritab endast parimat anda. Aga eks see tõlkimine ikka niimoodi välja näeb, et tuled hommikul tööle, teed arvuti lahti, hakkad aga otsast tõlkima või toimetama ja niimoodi jääbki. Ka 365 päeva pärast, 36500 päeva pärast või 109500 päeva pärast. Olenevalt sellest, kui kaua keegi seda tööd teeb. Ainsaks vahelduseks on harvad koolituspäevad, koosolekud või siis see puhkuse ajal päikese käes peesitamine (ausõna ma olen hakanud neid koosoleku- ja koolituspäevi lausa armastama, rääkimata siis puhkusest või nädalavahetustest). Tempo peab aga aina kiiremaks minema. Nii et mulle tundub juba täiesti tavaline, kui töö kättesaamisel avastan, et tähtaeg oli tund aega tagasi. Mis siis ikka. Leiuta ajamasin. Mine ajas paar tundi tagasi ja tõlgi aga ära.
Ja see on ametikoht, kuhu kandideerimisel oleks hea, kui pagasis on cum laude magistrikraad Tartu Ülikoolist, paar magistrikraadi mõnest välismaa ülikoolist, kogemus näiteks mõnest ministeeriumist, saatkonnast või Eesti Pangast. Seejärel läbid pooleteise aasta jooksul sadu (ok, liialdan veidi) teste, intervjuusid ja rollimänge, mida mõned on iseloomustanud järgmiselt "sulle lastakse nagu külma dušši näkku, aga ära ka ei saa joosta". Ja kui sa selle kadalipu edukalt läbid, siis võid küll rõõmustada nimekirja saamise üle, aga sinna nimekirja sa tõenäoliselt jäädki, sest reaalselt tööd pakkuda on väga vähestele. Nii et ma peaksin ikka superõnnelik olema, et ma sellisele soojale kohale üldse saanud olen. Tegelikult olen ka. Siis ongi lihtsalt elus tasakaalu saavutamiseks vaja vabal ajal oma eksperimente teha.
Samas peab ütlema, et restoranis töötamine ei ole ikka päris sama, mis kokakoolis käimine. Kui koolis tegime me ainult iseendale lõunat, siis restoranis on kogused üüratud. Oma kuus tundi järjest ainult leiba lõigata on ikka natuke teine asi, kui etapp etapi haaval õpetaja zheste järgi teha. Samas mingil sadomasohhistlikul põhjusel oli meel ikka rõõmus ja tahe jätkata suur. No vaatame, mis sellest tahtest kuu aja pärast saanud on. Eks ma järeldusi võin juba ette aimata. A la kokatöö on hirmus raske, vaba aega praktiliselt pole, haigeksjäämine on välistatud, palk on imeväike (aga ega selle kulutamiseks aega ka palju pole), emotsioonid võivad köögis vahel lakke tõusta, näpud-varbad on kogu aeg ville ja sisselõikeid täis jne. Teine asi on aga reaalselt seda läbi elada. Eluks ajaks meelde jääb kindlasti. Ja mis teha, kui ma juba selline idealistlik, rahutu ja pidevalt eksperimenteeriv inimene olen. Nii et nelja päeva pärast läheb õige tamp pihta. Kui näpud selleks ajaks päris otsast kukkunud ei ole, siis üritan ka siin muljeid jagada.
No comments:
Post a Comment