Siidikäpp

See kujunes nüüd küll ajaloo lühimaks eksperimendiks. Mis on siis eksperimendi tulemus? Kui viimane postitus lõppes lootusega, et sõrmed päris otsast ära ei kukuks, siis õnneks jäid sõrmed keha külge, aga ega palju puudu ei olnud, et oleks võinud mõni ka ära kukkuda. Kui keegi veel tunneb, et ta töö on raske, siis soovitan soojalt mõneks ajaks restorani kokana tööle minna. Välja võiks valida mõne eriti populaarse koha, sest siis saab ikka reaalsema pildi.

Need sajad EPSO testid tasub ikka ära teha. Või vähemalt pingutada selle nimel, sest igas töös võib rutiinsust ette tulla. Ega siis iga päev ühte ja sama teksti ka ei tõlgi. Kui Brüsselis tõstetakse hädakisa selle peale, kui puhkust tahetakse paari päeva võrra lühendada ja töönädalat (NB! nädalat, mitte tööpäeva) 2,5 tunni võrra pikendada, siis näiteks restoranis on täiesti tavaline, et lähed tööle kella 8.00-ks, enne keskkööd sealt ei lahku ja siis järgmine päev jälle. Tunnistest lõunapausidest võid ainult und näha. Eraelu tööpäevadel ei ole. Ka uneaega ei ole, sest u kell 1-1.30 saab voodi ja kell 6.30 ülesse ning imekombel ma ei vajunudki nagu nott magama, vaid olin pool ööd hoopis ärevil üleval.

Serveerimisnõkse ja lõikamistehnikaid oli muidugi huvitav õppida, aga sain siiski aru, et kuigi kodus ma võin kasvõi hommikust õhtuni vaaritada, siis massides söögivalmistamine oli mulle põnev nii umbes pooleteiseks päevaks. Üks asi on üks roog paarile inimesele otsast lõpuni valmis teha, teine asi on 4 tundi järjest porgandit koorida, siis 3 tundi leiba lõikuda, 4 tundi porgandimahla teha ning lõpuks ühte ja sama toitu 100 korda serveerida. Esimesed 20 korda on väga põnev. Lahe ka. Eriti siis, kui ümberringi on toredad noored inimesed, aga järgmised 150 korda tundub juba, et see tõlkimistöö on selle kõrval lausa mitmekülgne. Fanattidele pakub see kindlasti rahuldust ja minu suur austus neile, aga ju ma ei ole ikka nii suur fanatt. Ja kui juba oled jõudnud järeldusele, et seda ma siiski teha ei taha, siis tuleb järsk motivatsioonilangus. Motivatsioon on aga selles töös ülioluline, sest palgast sa seda motivatsiooni ei saa. Motivatsiooni peab jätkuma selleks, et ka siis, kui jalad tulivalusad ja näpud ära viilutatud, sa asjast rõõmu tunned. Kui sa oled elu aeg kontoritööd teinud, siis tõenäoliselt nõuab ikka harjumist. Euroametnikuna võid üldse ära unustada, sest sa ei ole mitte ainult füüsilise töö jaoks ära rikutud, vaid tõenäoliselt ka igasuguse erasektori töö jaoks ära hellitatud.

Ma olen elu jooksul töötanud ka koristaja, tualetipuhastaja ja lapsehoidjana, aga kõik need töökogemused olid nagu sanatoorium selle kõrval, kui peakski aastaid kokana töötama. Kusjuures ma olin tööl kõige lihtsamatel päevadel. Mittemidagi katastroofilist ei juhtunud. Keegi ei nutnud ega loopinud taldrikuid. Enam-vähem sain kõigega hakkama. Isegi mingi rahulolu tuli sellest, aga see ei paku ikka piisavat motivatsiooni, kui teine variant on samal ajal näiteks samas restoranis seda teiste higi ja vaevaga tehtud toitu nautida.

Nii et niimoodi pidaski siis siidikäpp ja unekott 2 tööpäeva vastu. Esimese tööpäeva lõpuks olin väsinud, aga täis veel tahet jätkata. Peas olid ainult kahtlused, kas ikka kuu aega vastu pean. Teisel päeval kadus juba motivatsioon ära. Motivatsiooni tõlkida tuli aga vähemalt 10 aastaks. Eurotöö näib kui spaapuhkus. Eksperimentidest on selleks korraks küll. Teinekord üritan oma eksperimente teha nii, et see teiste elu ei mõjutaks. Puhkepäevi hindan täie rauaga ja oskan nautida ka mittemidagi tegemist.