Uued soorollid

Kuna peagi on lähenemas see päev, kui minust saab korteriomanik, siis püüdsin süveneda ostu-müügi lepingu lõplikusse teksti. Peab tunnistama, et ikka väga hirmuäratav on välismaal osta. Mis sest, et notariga on sada korda tekst üle vaadatud ja olen püüdnud mõelda kõikvõimalikele praktilistele küsimustele, mis enne vastamist vajaks, ikka tahaks kellegi kaitsva selja taha pugeda. Aga tänapäeva naisele kohaselt tuleb julgus kokku võtta ja vastutus enda õlgadele võtta. Samas tekitab see ikka uhkusetunnet ka. Kui paljud minu vanused tütarlapsed ikka selle sammu on üksi ette võtnud? Õnneks on mul ka remondiideed veidi liikuma hakanud. Vähemalt üldstiili ja värvid olen suutnud välja mõelda. Kuna mul pole kavas päris müüre hakata lõhkuma, siis saab ehk remondi korraldamisega ka hakkama. Muidugi professionaalse remondimehe abiga, kes võiks soovitavalt eestlane ka olla, sest kohalike töövõimes ma natuke kahtlen.
Tänapäeval on ikka paljud traditsioonid pea peale keeratud. Naised ei ole mitte ainult koduseinte vahelt välja põgenenud ja tööle läinud, vaid ka ostavad ise kortereid, juhatavad suurettevõtteid, vaatavad jalgpalli, maksavad ise oma arveid ja kahjuks kasvatavad tihtipeale ka üksi oma lapsi (on ka vastupidiseid näiteid). Kõige sellega ei pea aga tingimata kaasnema feminism ja maskuliinsus. Prantsusmaa presidendikandidaat Ségolene Royal on vast siinkohal hea näide naiselikkuse ja juhioskuste ühendamisest. Muidugi lõppes edulugu moodsale ajale kohaselt lahutuse ja presidendivalimiste kaotamisega. Kusjuures ma tegelikult tema poolt ei olnudki, sest kindlasti ei tahaks ma maailma, kus naisi valitakse ainult selle pärast, et nad naised on. Igasugune positiivne diskrimineerimine on minu arust väga negatiivsete tagajärgedega.
Ja uue aja märgina otsustasime sel nädalavahetusel ka tavapärase eurokraatide peo asemel (kus enamasti noored neiud ja keskses või juba küpses eas mehed) minna hoopis Belgia noorte peole. Ma olin vist kõige vanem inimene üldse seal klubis. Aga kõigile vanematele meestele ninanipsu andmiseks ja nooremana tundmiseks ei ole midagi paremat, kui tantsida kahekümnendate alguses olevate noormeestega :). Enne sai muidugi õhtule kena algus pandud Belga Queeni restoranis, mille salatis ma kunagi pettuma ei pea. Kohalik koorekiht oli kohati küll natuke naeruväärseks muutunud. Näiteks oli üks Paris Hiltonit imiteerides oma väikse koerakese kaasa võtnud. Ma küll armastan koeri, aga kas tasub koerast ikka moeaksessuaari teha, selles ma natuke kahtlen.
Täna hommikul transformeerusin ma aga taas sajanditaguseks korralikuks pereemaks ja läksin turule. Ise lubasin suurt mittemidagi osta, aga no, kes see suudab ikka vastu panna värsketele viigimarjadele dolcelatte kreemja juustuga või mahlastele murelitele ja hiiglasuurtele vaarikatele (need viimased olid küll vist keemiat täis topitud). Kokanduskursustest ma vist võtan küll väikese pausi, sest raha enam ei jätku, aga nüüd tuleb kõiki neid vietnami, tai, kreeka ja itaalia roogi kodus järgi proovida. Värske pasta ja pitsa on igastahes selge juba. Kuigi pean tunnistama, et enamasti on mehed ikka paremad kokad. Vähemalt Touta tõestas reedeses vietnami köögi tunnis seda reeglit oma kevadrullide ja sidrunirohu-küüslaugu kanaga.