Reis maailmalõppu ja roosamanna okkalisse maailma

Vahepeal on jälle tööl täielik hullumaja olnud, et anna otsad. Õnneks nüüdseks on koormus veidi inimlikumaks muutunud.
Valisin ikka Portugali minemiseks õige aja. Esiteks ilma poolest, mis vastas rohkem Alaska suvele ja teiseks töö poolest - jätsin kõik teised töökoorma alla oigama. Endal oli samal ajal rannikul ja mägedes autoga ringi vurades ja üksikul päevakesel ka rannas lebades täitsa mõnus. Pikemad reisimuljed leiab aga Anita blogist: http://anitaorav.blogspot.com (loodetavasti ei ole see aadress suure saladuse all).Omalt poolt lisaks veel ühe stseeni.
See oleks siis stseen nr 2,5 (kui Anita järjestust järgida):
Pärast esimest pikka päeva, mille õhtu me varajase lennu tõttu maha magasime, läksime järgi oma rendiautole. Mina olin muidugi lootnud, et Anita juhib, kuid kahjuks oli Anital vastupidine mõte. Kuna mina olin siiski käsitsi käikude vahetamisega rohkem harjunud, siis pidin julguse kokku võtma ja autorooli astuma. Algus oli katastroofiline. Auto oli pargitud kallaku peale ja otse puu vastu. Muidugi oli selle auto käikude paigutus minu jaoks täiesti uudne ja hoolimata sajakordsest üritusest panin ma ikka tagumise käigu asemel esimese käigu sisse. Kust mina pidin teadma, et mingi nupu peab üles tõmbama. No lõpuks sõitsingi vastu puud. Autorendimees muidugi jälgis kogu stseeni aknast ja tuli lõpuks välja. Ma pidin häbist maa alla vajuma, aga no polnud midagi teha. Pidi abi paluma ja nii need käigud lõpuks selgeks ka said. Autol oli küll minilohuke, aga seda õnneks tagastusel ei märgatud. Edasi läks sõit aga täitsa libedalt. S.t paar korda mul ikka õnnestus välja surra, aga kiireteedele peale- ja väljasõiduga kordagi mööda ei pannud ja ellu me jäime. Nii et võib teinegi kord proovida. Kui leidub julgeid inimesi, kes mu auto peale söandavad tulla.
Panin picasawebi pildid ka ülesse: http://picasaweb.google.com/maria712.
Viimasel pühapäeval käisin ma aga aasta viptibiüritusel: Seksi ja linna pidulikul eelesilinastusel. Olin ennast kuskil Internetis Proximuse konkursile kirja pannud ja juba rõõmustada jõudnud, et näed, vahel on minul ka loosiõnne, aga kohapeal selgus, et loosiõnn oli umbes 500 inimesel olnud. Üritus ise oli aga hullult glamuurne. Vastu võtsid läikivas ülikonnas meesmodellid, kellega kohe pildi peale kutsuti. Ühes nurgas oli kujundatud garderoob, teises moelava ja kõige lõpus võttis vastu popkorni ja kokakoola lett, et ameerika marketingi i-le ikka täpp peale panna. Seriaali fännidel tasub filmi kindlasti vaadata, aga teiste jaoks võib see ikka suht mõttetu olla. Minu jaoks liiga häppi end ja kostüümidel oli minu arust suurem rõhk kui sisul endal, aga samas väga lahe riietus oli ikka. Välja arvatud muidugi see lind ja pruudikleit, mis oli minu jaoks natuke liig mis liig. Ja esimest korda meeldis mulle väga Charlotte. Naiivne siirus võib vahel ikka väga liigutav olla. Inimene ei pea selle pärast loll olema, et ta naiivne on. Tore, kui igaüks just talle omase isiksuse välja mängib.