Kuidas tasuta Lätis käia?

Kui teil peaks kunagi tekkima soov tasuta Läti pealinna Riiat külastada, nelja tärni hotellis ööbida, igale poole taksoga sõita ja gurmeeõhtusööki nautida, siis minu poolt soojad soovitused: sõitke Euroopasse vahemaandumisega Riias ja valige kindlasti selline variant, kus kahe lennu vahetamise ajaks jääb pool tundi. Siis võite enam-vähem kindlad olla, et lennust maha jääte ja Air Baltic teie vaeva eelpoolkirjeldatud reisiga hüvitab. Silm on praeguseks küll varahommikusest ärkamisest ja otse tööle tulemisest väsinud, aga muidu mingit muret ju pole. Milleks ikka tühja pärast närvi minna. Näiteks üks kord ei jõudnud mu pagas Brüsselisse. Pagas ise oli eriti raske, sest kuu aja Itaalia kraam oli ju ometigi koju vaja tassida. No ja siis vedasid lennujaama töötajad selle ise mulle koju kätte. Kusjuures samal päeval. Nii et teinekordki võivad nad selle pagasi maha unustada. Peaasi, et võimalikult ruttu kätte saan ja nemad koju tassivad.
Aga ühe asja peale vihastasin ma ikka küll: miks Tallinna lennujaama töötajad mitteühtegi sõna eesti keelt ei oska rääkida? Ise võtsid minu pasteedi ära ja siis ei oska minu ühelegi küsimusele vastata ka. Inglise keel tuli muidugi puhtalt, aga no sellisel kohal võiks ikka seadusest kinni pidada, eriti kui ise idiootlikult reeglites näpuga järge ajatakse ja 101 ml pudelit läbi ei lasta. Ja sellest ei saa ma ka aru, kuidas pasteet on rohkem vedelik kui heeringas marinaadis?
Tegelikult oli mul ikka Eestis muid tegemisi ka. Tihedaks kohtumistegraafikuks oleks täitsa ära kulunud Luksemburgi Merle Exceli tabel. Eks igale poole oli natuke kiire ja kellegagi korralikult maha istuda ei saanud, aga pooleks pole ju võimalik ennast teha. Nii et selle vastu aitab ainult see, kui mulle külla tulla. Siis on aega õhtuti istuda ja lobiseda nii, et maa on must.
Ei tea, kas see oli nüüd majanduslanguse või Brüsseli inimtiheduse pärast, aga tänavad, kohvikud, restoranid tundusid Eestis ikka väga tühjad. Aga võib-olla ongi parem, kui inimesed kodudes kohtuvad ja ei hulgu linna peal ringi. Eks enamus kohti Tallinnas on niikuinii rohkem endanäitamiskohad kui söögiasutused. Kuigi see Moskva tomati-koriandri supp tõestas ka vastupidist. Ammu pole nii nämmat suppi saanud. Kahjuks ei suutnud kuidagi retsepti tuvastada. Aga retsepte jätkub tegelikult mul nüüd pikaks ajaks, sest proovimist ootavad Eesti tippkokkade gurmeeroad, mis nõuavad juba kõrgema klassi keskendumist. Nii et varsti võib mul kodus Gloriat oodata. Tingimusel, et kõik salanipid on seal ikka lahti kirjutatud, mitte pole lihtsalt öeldud, et keera ained kastmeks kokku.
Tegelikult oli natuke imelik nüüd Brüsselisse tagasi tulla. Nagu jõulud oleks juba läbi, sest kirikus sai juba käidud ja verivorsti söödud, aga siin ootasid ikka tuttavad kuused ees ja inimesed alles valmistusid jõuludeks koju minema. Mina ootan nüüd tegelikult hoopis suurema põnevusega 32. detsembrit, kui pidi miski üllatus tulema ja tähed alla kukkuma. Eks ma siis annan teada, kus imepaigas see juhtus.