Pühad

Ausalt öeldes ei meeldi mulle igasugused kohustuslikud pühad üldse. Miks peab just teatud kuupäeval õnnelik olema ja pidutsema? Perekonnaga võiks ju kokku tulla ka tavalisel päeval. Kalleid inimesi ilma tähtpäevata meeles pidada (miline üllatus see oleks!). Pühad lisavad ainult asjatut pinget, et just nüüd peab kõige paremini sööma, just nüüd peab kõige õnnelikum olema, just nüüd kõige parem pidu olema. Seetõttu ongi mul väga harva tõeliselt lahe vana-aastaõhtu olnud, tõeliselt õnnelik jõulude ajal olnud ja väga meeleolukas jaanipäev olnud. See-eest jõulueelset aega olen pea alati nautinud, suvalisel reedel-laupäeval hommikuni pidutsenud ja tavalisel esmaspäeval ennast kõige õnnelikumana tundnud.
Nii et edaspidi ma kuulutan pühadele boikoti. Mõnes osas võib muidugi kompromissi teha, sest kuusest ei suuda ma ikka kõigist keskkondlikest kaalutlustest hoolimata loobuda ja küünlaid ei saa ju ka milleski süüdistada.
Aga uue aasta lubadused on tegelikult täitsa tore traditsioon. Minu uue aasta eesmärk on Brüsseli maratonil osaleda (tegelikult pole see muidugi maraton, vaid väike ringjooks). Ennast tundes ei hakanud ma üldse lubama iga päev jooksmas käia, sest pimedas pargis ringi tiirelda oleks ju liiga ohtlik. Aga laupäeva ja pühapäeva hommikud (ehk ausamalt öeldes pärastlõunad) pargis joosta tundub hetkel väga hea plaan. Esimesed korrad olid igastahes väga värskendavad. Mõttetu oleks ju umbses spordiklubis jooksulindil joosta, kui samal ajal on võimalik peaaegu päris loodust nautida ja vaadata, kuidas surnud aastaaeg vaikselt elavama vastu vahetub. No vähemalt mõte on mul oma arust hea. Vaatame, mis sellest ka välja tuleb. Muid tervislikke plaane mul pole. Kooke läheb ikka ja täiskarsklast minust ka ei saa. Mingid inimlikud pahed peavad ju jääma.