Pöördvõrdeliselt ilmaga, mis on meil traditsiooniliselt jälle hall ja sajune, on pühade möödudes minu meeleolu jälle ülesmäkke tõusnud.
Uusaastalubadusest olen siiamaani peaaegu kinni pidanud, kuigi kahjuks langevas trendis. Eelmisel nädalal jõudsin ainult ühe korra oma koduparki jooksma. Sellel on aga mitu väga kaaluvat põhjust. Esiteks tuli meile Lapimaa koju külla. Jää ja lume peal oleks ma rohkem uisutamist, kui jooksmist saanud harjutada. Teiseks pandi minu jooksurajale vahvliputka üles (milline iroonia). Ja kolmandaks kõige olulisemaks põhjuseks on see, et lugesin just artiklit endisest euroametnikust, kelle politsei seal samas pargis laste ees masturbeerimise eest kinni võttis. Kui politsei talt küsis, et kas teile endale meeldiks, kui teie laste või õe-vennalaste ees niimoodi käitutaks, siis vastas vaene euroametnik, et ta on siin maailmas täitsa üksi. Iga päev üks ja sama töö ning öösel ka unetus. Nii, et õhtusel ajal mina sinna parki oma jalga ei tõsta, kuigi õnneks ma vist ei kuulu ka enam laste kategooriasse.
Ja siis tuli mul üle pika aja suur lugemistuhin peale. Parajasti on käsil Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns", mis hoolimata küllaltki tüüpilisest süzheekäigust (a la afgaani tüdruk sunnitakse temast tunduvalt vanema mehega abielluma) ei lange siiski klisheedesse ega kujuta tegelasi must-valgelt (nt tüdruku isa, kes oma tütart küll abieluvälise suhte pärast ametlikult ei tunnista, kuid käib teda regulaarselt külastamas; jätab tütre kord välja külmetama, siis aga võtab oma koju vastu). Nii et soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment