Tegelikult lebotamised muidugi jätkusid, kuid seda peale pikki vintsutusi Itaalia rongides ja Ryanairi lennukites. Nimelt on Lõuna-Itaaliast täiesti võimatu Lõuna-Prantsusmaale saada. Loogiline ka. Mis mõtet on ikka ühest kuurortist teise sõita. Odavaim ja kiireim lennuühendus, mida mulle pakuti, oli 1000-eurone lend Tuneesia kaudu. Kuna mulle see siiski ei sobinud, siis lendasin Ryanairiga Pisasse ja sõitsin sealt rongiga San Remosse. Nii öeldes kõlab ju täitsa lihtsalt. Tegelikult pidin rongi vahetama kaks korda. Esimene rong jõudis 1 minut hiljem, kui 2.rong väljuma pidi. 2. rong jäi oma 20 minutit hiljaks ja seetõttu jäin ma 3. rongist maha. Järgmine rong pidi aga alles 3 tunni pärast väljuma. Nii et mossitasin siis seal La Spezia rongijaamas. Vaatasin, et seal ongi pigem reegel, et rong hiljaks jääb. Täpsed olid ainult need rongid, millest ma napilt maha jäin. Muidugi jäi see rong, mis 3 tundi hiljem tulema pidi, veel kaks tundi hiljaks. Lõpuks pimedas rongis sõites loobuti ka peatuste nimede ütlemisest, nii et mul polnud õrna aimugi, millal kohale võiks jõuda. Kogu reis kestis kokku oma 15 tundi! Luban, et see on viimane kord, kui ma Itaalia rongidega nii keerulist trajektoori sõidan. Kohale jõudes ootas mind aga loss (vt pilti). See hotell Ventimiglias oli ikka tõeliselt kena. Sõit ülesse mäkke oli küll kui Ameerika mägedel, aga ellu me jäime ja hommikul kosutati selle eest imemaitsva hommikusöögiga. Kuna kukleid sai söödud nii mis jaksas, siis üritasin kaloreid maha rassida hotelli välijõusaalis. 12 minutit pidasin rattal vastu, siis küttis päike selja liiga kuumaks. Õnneks oli bassein kohe käepärast.
Edasi jätkus meie reis St Maxime´i. Ka seal hellitati mind hotellis ära. Kuna tavalised toad olid juba kinni, siis upgrade´iti mind eksklusiivtuppa. Toas oli isegi espressomasin ja kaks hommikumantlit sussidega. LCD-ekraaniga telekast ja suurest terrassist rääkimata. St Maxime ise oli küll armas, aga Antibes ja Nizza olid ikka palju ilusamad ja huvitavamad. Lähedal asuvast St Tropez kuulsusest ma ka eriti aru ei saa. Tänavad olid küll nunnud, aga peale jahtide ei paistnud seal muud vaatamisväärsust olevat. St Tropez lähedal oli aga üks väga lahe metsik rand suurte lainetega. Kuna tuul puhus mõnusalt, siis ma muidugi ei tundnudki, kuidas ma ära kõrben. Õhtul pidi magamisasendit ikka valima.
Viimastel päevadel sõitsime Antibes´i ja Nizzasse. Ülihelikiirusel astusime ka Monacost läbi. Tegime nagu Jaapani turistid muiste Casino ees pilti ja pidigi juba sammud lennujaama poole seadma.
Tegelikult olen ma päris rahul, et üle pika aja ka mõnda pilve ja vihmahoogu näha saab. Ongi mõnusam hingata ja parem arvuti taga istuda. Puhkuse- ja reisiisu sai ka pikaks ajaks rahuldatud.
Edaspidisteks reisideks olen aga vastu võtnud terve rida reegleid:
Ei mingit reisimist juuli- või augustikuus soojale maale.
Söön ainult kohalikku toitu.
Ei mingit päevitamist 12-16 vahel (päevituskreem vähemalt 15 UV).
Turismitippkohtadest hoian eemale.
Itaaliat on nüüd juba küllalt nähtud.
Restoranides on juba ka küllalt söödud.
Nii et kui keegi tahab minna kuskile pärapõrgusse jalgsimatkadele maikuus, siis andke teada. Soovitavalt võiks see koht olla suhteliselt lähedal (et mitte lennukisõiduga keskkonda rikkuda), poodidevaba, prügi sorteerimise võimalusega ja joodava veega (et ei peaks plastikpudelitega maailma üle uputama). Peaks vist mõne keskkonnaliikumisega ühinema. Sellest tarbimisühiskonnast on juba villand saanud.
No comments:
Post a Comment