Peab ütlema, et mul ei olnud sugugi kurb Brüsselisse tagasi tulla. Isegi tööle oli hea meel tulla. Aga oma resolutiivsete otsustest loobun vist varsti, sest mõnele eksootilisele reisile tahaks ikka millalgi minna. Poole silmaga hoian Malaysian Airlines´i pakkumistel silma peal.
Aga Brüsselis on ka mõnus olla. Oma voodit ei ületa ükski luksushotelli voodi ja kui uued kardinad ka üles saaks, võiks lausa päevi voodis veeta. Vaikselt üritan ka teisi tube edasi putitada. Eriti hea meel on mul uue vaiba üle külalistetoas. Kergitab kohe suunurki kõrgemale. Samas seintele oleks kiiremas korras uusi pilte vaja. Sellega tegelen ma kunstiringis, kus seekord õnneks paar sentimeetrit suurem paber anti. Oktoobris on lootust ka kunstilaagrisse saada. Huvitav, kas õpetaja "sõber" tuleb ka ;)? Räägib meile seal tunnis, kuidas ta kellegi salapärase inimesega reisidel käib, aga avaldada ei taha, kes ta on. No muidugi tulime me kõik ühele järeldusele.
Vahepeal on ka igasuguseid kokandusalaseid eksperimente tehtud. Järgmise viisaastaku plaan on liha küpsetamine selgeks saada. Esimene katsetus oli küll maitselt hea, aga temperatuur ja pehmus vajab veel kõvasti timmimist. Eile tegin ma aga mu lemmikleivakatet: segada kokku 200g kodujuustu, avokaado, peotäis kirsstomateid ja supilusikatäis rohelist pestot. Määrida eelnevalt ahjus oliiviõliga küpsetatud ja küüslauguga hõõrutud ciabatta leivaviiludele. Jammmiii!!
Ja muidugi on jälle terve rida filme vaadatud. Nt "Partir", mis rääkis ühest kodanlikust rikkuriprouast, kes jättis oma mehe ja lapsed ehitaja pärast maha. Armastus missugune! Võib saatuslike tagajärgedega olla.
Ja kogemata vaatasin ma ka uue Brüno filmi ära. Hullemat viga pole ammu teinud. Film oli tõeline kaalikas (nagu prantslased ütlevad). Mind ei pannud kordagi naerma, kuigi Borati ajal ma ikka paar korda naersin. Tõeliselt mõttetu (ainus mõte oli vist Boratile raha teenimine).
No ja nii see eluke veereb. Jooksmise osas olen laisk olnud. Heal juhul ühe korra nädalas jõuan parki (õnneks varjatud kaamera minu tegemisi enam filminud pole). Komme jõuan see-eest süüa rohkem kui ühe korra nädalas. Miks küll kasulikud harjumused kohe puhkusel ära ununevad, aga kahjulikud elu lõpuni sisse juurdunud on?
1 comment:
ma just mõtlesingi vihjata, et kas kunstiringis tehtud tööde nägemiseks peab tingimata su seinu uudistama tulema või äkki poetad mõne väikse jäädvustuse ka kuskile netiavarustesse. ;) no muidu muudkui tekitad uudishimu :P
ja söögiisu ka - kui kell nii palju poleks, läheksin kah su kirjeldatut katsetama (aga ilma avokaadota, kellega ma veel päris sõbraks saanud pole)
Post a Comment