Bulgaarias

Nii igava pealkirja paningi. Kuigi reis ise ei olnud üldsegi igav. Aga igapäevaseks hakkab see reisimine juba saama. Üks nädalavahetus siin, järgmine seal ja pühapäeval lennujaamast tulles hüppasin õhtul veel Antverpenist ka läbi. See kõik on siis tänu kiirteedele ja lennufirmade arengule. Reis möödus eelkõige söömise tähe all. Ma pole elu sees nii palju söönud. Isegi mitte jõulude ajal. Kusjuures jätsin peaaegu alati pool rooga alles. Nad vist mõtlesid, et me oleme hiiglased või mõõdetakse sealmaal külalislahkust lisandunud sentimeetritega taljel. Igastahes, kui tagasi tulles bulgaaria köögi raamatut vaatasin, siis leidsin, et me olime kõiki rooge, mille kohta pilt oli pandud, proovinud. Lõunasöök oli tavaliselt kolmekäiguline ja õhtusöök neljakäiguline+hommikusöök (croissantid, munapuder, viinerid,jogurt, müsli,võileivad, mahlad, kohv). Ja selle vahele pakuti muidugi kogu aeg komme ja jooke. Õnneks oli küll roogade valmistamisel kasutatud palju köögivilju, aga magustoidud vist küll eriti kalorivaesed ei olnud. Nii et täna lähen raudselt kõige karmimasse trenni, mis Asprias üldse leidub ja sel nädalal ei söö ühtegi magustoitu. Muidu pean oma garderoobi välja vahetama. Peale söömise tegelesime me ikka turismiga ka. Vaatasime selliseid linnu nagu Plovdiv ja Sofia, Rila mungakloostrit ning Euroopa ainsat kuumaveegeistrit (natuke vetsu järgi küll haises :). Plovdiv oli sada korda etem kui Sofia. Kui ikka linnal on korralik vanalinn, siis on teine tegu. Sofias olid aga tüüpilised suured avenüüd ja tohutud hooned, mille kõrvale oli õnneks eksinud ka mõni väike vana kirik ja varemed. Pearõhk oligi meil kirikutel. Õppis nii mõndagi ortodoksi usu kohta. Õhtuti oli aga meil kulturnaja programma ja õgimine, nagu ma juba mainisin. Õppisime ära nii mõnedki bulgaaria rahvatantsud (eelkõige üritasin ma muidugi ära kasutada igat võimalust end liigutada, et seda tohutut toidukogust natuke ära kulutada) ja proovisime kohalikku veinivalikut, mis siiski kustumatut muljet ei jätnud (s.t veinid, mitte rahvatants). Muidu oleks Bulgaarias nagu 10 aastat ajas tagasi läinud, nõukogudepärast oli rohkem säilinud ja hütte modernsete hoonete kõrval oli veidi rohkem kui meil Kalamaja kandis, aga kultuuridevaheline läbisaamine paistis neil parem olevat kui Eestis. Või vähemalt suhted venelastega. Üldse avastasin, et saan ikka küllalt palju vene keelest aru. Bulgaaria keel oli nimelt vene keelega nii sarnane, et kui vene keelele paar mjakisnaki juurde lisada, siis tulebki kokku bulgaaria keel. Ise nad väitsid muiudgi, et väga erinev keel on.
Püüan siis millalgi pilte ka üles panna, kui trennist aega üle jääb.