Ühe asja olen ma nüüd selgeks saanud: mehed ei saa selgetest vihjetest aru. No ja kuidas siis viisakalt ära öelda, kui iga päev peale käiakse, et millal ikka sobib kokku saada. Kõigepeale oli mul kohe vabandus varrukast võtta, et olen Bulgaarias. Kui tagasi tulin, sai vabandada, et olen väsinud (tegelikult olin muidugi kohe niiii väsinud, et jõudsin pühapäeva õhtul Antverpeni minna). Siis tõin vabanduseks, et ma nädala sees üldse väljas ei käi. Ja kõigest sellest ikka aru ei saadud. No lõpuks võtsin siis julguse kokku ja tegin selgeks, et ma tahan temaga lihtsalt sõber olla. Ja ime, ime: see ei põhjustanudki solvumist või viha. Nii et sellest õppetund: ei tasu keerutada, vaid otse välja öelda, mida arvatakse või tahetakse (küll sai nüüd umbisikuline jutt).
Aga tööd on jälle palju, nii et pikka juttu ei saa teha. Tuleb protokollitsema hakata.
No comments:
Post a Comment