Kuurordis

Ma ei tea miks (tegelikult muidugi tean ;), aga mul on viimastel päevadel pea nii pilvedes, suu pidevalt muigel ja isu üldse pole, et ise ka imestan (täielik kannapööre eelmise postitusega võrreldes). Isegi Interneti jumpsimised ei aja enam nii närvi kui tavaliselt. Ja ilm on muidugi jätkuvalt fantastiline. Vahepeal oli peale Eesti puhkust järjekordne kohalik puhkus. Seekord vist nelipühade puhul, kuigi nelipühi ma eriti ei tähistanud. See-eest käisin kaks korda Põhjamere ääres (De Haanis) rannas päevitamas. Muidugi õnnestus mul hoolimata kreemitamisest ja ettevaatusabinõudest ennast veidi ära põletada. Nahka pole õnneks veel maha hakanud tulema. De Haan on ikka ainus normaalne Belgia rand, kus ma käinud olen. Ei mingeid kõrghooneid ja kraanasid otse rannas nagu ülerahvastatud Oostendes ja Knokkes. Lihtsalt peene liiv ja düünid nagu Eestis. Ainult vesi oli veel liiga külm ja vetikane.
Pühapäeval käisime me aga kurikuulsas Grimbergeni spaas. Kes on käinud, teab mis siinsete spaade eripära on. Meie käisime muidugi kõik saunad ja pooled läbi. Natuke sürr oli muidugi kukkede kiremise kõrval päevitada, aga kui juba tagasi Aadama ja Eeva juurde, siis täielikult. Ja füüsilise ahistamise pärast pabistama ei pidanud, sest kõkjal oli kirjas reegel "contact physique interdit". Eesti parematele spaadele siiski vastu ei saanud, sest hommikumantlid olid natuke liiga kollased.
Ja esmaspäeval oli järjekordne kokandustund. Seekord siis kreeka köögi teemaline, kuigi itaalia köögile see ikka vastu ei saanud. Minu jaoks liiga palju oliiviõli (ikka liiter toidu kohta!) ja kuivi maitseaineid. Küüslauku läks ka muidugi kilodega, aga imekombel järgmisel päeval ma ei haisenudki. Äkki oli asi selles küüslaugu südames, mille pidi välja koukima (Kas te seda teadsite, et küüslaugul peab seest selle südame välja võtma, kus roheline idu kasvama hakkab?). Ja üldse avastasin, et ma ei tea ikka söögitegemisest mittemidagi. Isegi hakkida ei osanud. Tuleb välja, et peaks järgima noakuju ja sibulal ei tohiks juuri üldse kohe alt ära lõigata. No pole hullu, peaasi, et lõpptulemus hea tuleb. Selle pastataignaga olen ma ka ikka jätkuvalt vatti saanud. Kord tuleb liiga kõva, kord liiga vedel. Aga lõpuks, kui ära keedan, kõlbab ikka süüa. Muidu ma nende ilusate ilmadega eriti kodus pole viitsinud passida ja nii ongi mul külmkapp sööki pungil täis, ootamas vihmasemaid ja tubasemaid ilmu, sest ma ei suutnud ju ometigi loobuda pühapäevasest turulkäimisest Jourdani platsil.