Ongi jälle Eestis käidud. Nii ilus ilm teeb kohe meele heaks, eriti, kui Belgiasse tagasi tulles veel ilusam ilm ees ootas. Ülevalt taevast seda rohelust vaadates ja oma kodukvartalisse jõudes tuli täitsa kodu tunne peale, ei tulekski nagu enam välismaale. Kuigi sama tunne tekib mul Eestisse jõudes, nii et ma ei ole mitte kodumaatu, vaid kahe koduga.
Tööl on ka õnneks sellised dokumendid, mis tõlkimist ei nõua. Neid võiks ma päevade kaupa vorpida, ainult kontrolli pealkirju ja vaata, et õige kuupäev kirja saaks.
Ja tänaval tulevad kõik seelikutes ja värviliselt vastu. Kosutav silmale peale seda pikka halli ja külma perioodi. Kuigi vastasmaja ei ole siiski ennast kevadvärvidesse otsustanud panna. Ikka vahivad hallid tellised monstrummajast vastu.
Seekord meeldis mulle Eestis kohe sada korda rohkem kui jõulude ajal. Jõudsin igale poole, kuhu planeerisin minna ja puhata sai ka. Ainult tööd ei teinud grammigi, nii et töönarkomaanide kõrval tekkisid väiksed süümepiinad. Kõigepealt läksin volbriks kohe Tartusse. Rongkäigule pidin küll järele jooksma ja ega ma eriti ei tundnud, et sinna kuulunud oleks. Ükski laul meelde ei tulnud, värve ka ei teadnud kumba pidi kaela panna ja kui ülikooli ees kõne tudengitele pöörati, siis mõtlesin, et olen vist aastad sassi ajanud. Aga keskööjärgne korporatsioonide tiir oli ikkagi meeleolukas. Nägin vanu tuttavaid ja igasuguseid vähem tuntud ja tuntumaid bände. Isegi mu kirikuõpetaja oli kohal. Ei tundnud teda äragi, kui ta tüdrukutega flirtis ja natuke kõikudes ringi käis (või oli see mu meelepete:). Väga tore inimene ikkagi. Ja kõige kaasaegsem kirikuõpetaja keda ma tean. Kes veel saadaks jutlusi meiliga?! Aga mida teha, kui kogudus asub külakolkas, kuhu ükski buss ka ei sõida ja asfalteeritud teed ei lähe. Internet jõuab ikka läbi metsade, orgude ja kruusatee kohale.
Reedel vaatasime aga Imre Kose uued kokasaavutused Vertigos üle ja läksime edasi tantsulkale, kui nii prosta nimega võib ultramoodsaid klubisid nimetada. Tantsisime nii kaua, kuni klubi kinni pandi. Seda pole küll juba ammu juhtunud. Tavaliselt tuleb mul ikka kahe paiku juba uni peale. Või oli süü kokteilides, millega natuke liialdatud sai.
Järgmisel päeval tuulutasin siis pead Kerttu perega Pirita rannal metsas jalutades. Inimesed juba päevitasid ja mängisid rannavollet. Ilusamat ilma poleks osanud soovidagi. Ja pühapäeval läksin oma perega sauna ja vihtlesin korralikult, et ihu ja hing ikka puhtaks saaks.
Esmaspäeval läksime aga emaga Rakvere teatrisse "Oscarit ja roosamammat" vaatama. Teemaks väikelaste surmahaigused. Aitas väga tõsisele teemale positiivsemalt läheneda. Lugu oli ühest 10-aastasest vähihaigest poisist, kel oli kõige rohkem 12 päeva jäänud elada ja siis ta elas iga päeva nii, nagu see oleks 10 aastat. Kõik eluetapid said läbitud ja surm ei olnudki nii kurb. Igastahes soovitan. Ei tasu lasta end hirmutada sellest, et ainult kaks näitlejat on. Panebki fantaasia rohkem käima.
No comments:
Post a Comment