Vahepeal on tööl ja mujal ka nii kiire olnud, et polegi jõudnud midagi kirja panna. Kuna ma ei taha aga oma truid lugejaid (hoolimata kommentaaride vähesusest olen ma nii enesekindel kohe, et arvan siin mõne lugeja ikka leiduvat) kaotada, siis püüan midagi e-sulepeast välja imeda.
Ärge nüüd kohe lootke, et ma midagi põhjapanevat oluliste teemade kohta maailmas ütlen, sest hoolimata järjekindlast Välismääraja kuulamisest ja tasuta Le Soiri postkasti potsatamisest, jäävad mulle ikka suhteliselt kaugeks Abhaasia ja Venemaa probleemid, pole igapäevaselt kursis arengutega Afganistaanis ega oma seisukohta võidusamba teemal. Ok, tegelikult muidugi mingi seisukoht on alati ja enamusele piirkondadele ja riikidele on minu arust parem Venemaa mõjualast väljaspool olla. Eriti nüüd, kui Dima võit on andnud taas hoogu suurusehullusele ja riigi eesotsas (vähemalt formaalselt) on Putinist veelgi lühem, aga sellest hoolimata kuratlikult kena mõshka. Aga nagu ma juba ütlesin, pole mul nendel teemadel midagi uut ja põhjapanevat öelda. Aa, muide võidusamba vastu mul tegelikult midagi ei ole. Eriti meeldib see materjal - klaas. Aga kalliks see muidugi kujuneb. Kindlasti oleks saanud paremini teha ja zhürii oli selgelt ebaprofessionaalne, aga ma arvan, et tegelikult käib kõigile lihtsalt vastu see rist kui usu sümbol. Eestlasel lihtsalt tõstab seljal karvad püsti kõik, mis usuga seondub. Ja kui sellele kulutatakse veel maksumaksja raha, siis võib kohe giljotiini püsti panna. Äkki võtaks natuke vabamalt. Antud juhul seondub rist minu jaoks eelkõige hauaristiga ja see rist pannakse ju ka mitteusklikele. Nii palju siis arvamuse puudumisest võidusamba teemal.
Aga kergemate teemade juurde tagasi pöördudes: reedel käisin ma järjekordses kokandustunnis. Seekord oli teemaks tai köök. Soovitan soojalt. Üks parematest tundidest siiamaani (teine lemmik oli värske pasta). Ja shõud ja nalja sai muidugi nabani. Ühel hetkel mul lausa pisarad voolasid suurest naermisest. Kontsentreerumisvõime oli mul küll veidi halvatud ja kõik retseptid päris meelde ei jäänud, aga eks kodus saab siis paberilt järge ajada. Ja ei tasu karta, et kõik hullult teravamaitseline on. Ainult üks roog oli tõeliselt tuline. Teised olid täitsa mahedad. No nendel erinevatel punastel tshilli- või maeiteamispastadel ma muidugi suurt vahet ei teinud ja siiamaani ei suuda välja mõelda, mis need rohelised, loorberist veidi suuremad lehed olid, aga see on ju ka kõik järgi uuritav. Kõige lahedam oli muidugi ühe veiseliharibadega roa tegemine, sest selle puhul pandi liha pannil leegiga põlema. Terve ruum oli tossu täis, nii et kodus tasub ettevaatlik olla. Meie jäime siiski kõik ellu. Maitse poolest meeldis mulle aga kõige rohkem see thomkhakai või kuidasseenimioligi supp krevettidega. Olen seda ise ka kodus teinud ja tuleb välja, et täiesti valesti. Esiteks peaks puljongi ikka tervest kanast keetma, mitte võtma poest mäggi kuubiku. Mina vist ei pannud tegelikult üldse puljongit, vaid ainult kalakastet, aga tegelikult on see puljongi keetmine ikka oluline. Kohe teine maitse.
Muud nagu nädalavahetusel erilist ei teinudki. Olin ainult nii tubli, et läksin nii laupäeval kui ka pühapäeval trenni. Rõõmsaks üllatuseks avastasin, et suure kokkamisega on jälle paar kilo kadunud (seekord tegelikult täpselt vastupidisel põhjusel kui viimane kord). Aru ma sellest kaalust ei saa. Jõulude järel võtan alla. Dieediplaanidega võtan aga juurde. Silmaga suurt muutust pole tegelikult märganud. Nii et äkki on asi hoopis Aspria kaalus. See näitab vahel täitsa suvalist kaalu ka, nt 3 kilo :).
Ja kambri metsa piknikule jõudsin ka. Teemaks oli seekord: kas meeste ja naiste vaheline sõprus on võimalik. Enamus arvasid, et ei ole võimalik. Ainult üks noormees arvas, et on küll võimalik. Täpsemal uurimisel selgus aga, et tema jaoks oli sõprus lihtsalt laiema tähendusega. Nt et, kui juhtub, et asjad kulgevad intiimsemas suunas, siis on see lihtsalt happy end sõprusele.
Homme võtame aga Anitaga suuna lõunasse - Portugali. Kahjuks ilmateade midagi suurepärast ei luba. Maksimaalselt ainult 21-22 kraadi. Ehk päris ära ikka ei külmu.
No comments:
Post a Comment