Nii, nüüd olen ma vana. Kolmekümnendad paari aasta pärast lähenemas ja paanika ootamas. Ja kõike seda mingi täieliku idioodi ilueedi pärast, kes mõtles, et hullult naljakas on naisterahva vanuse teemal nalja teha. Ja seda muidugi sada korda samas võtmes korrata. No kui ta lõpuks oma sõpra tutvustas kui isikuna, kellel juba mõned hallid juuksed, täitsa sikspäkivaba ja väikese ..., siis tundusid naljad vanuse teemal muidugi juba leebed, aga ikkagi pole ammu hullemat jobu näinud. Kusjuures sõber oli ka igal juhul sada korda etem, kui see lakutud lammas koomilise kanada aksendiga ja nägi isegi välimuselt palju parem välja.
Aga ikkagi tundub, et ma olen üleöö vanaks saanud ja kuna elu pole just läinud seda rada pidi, nagu oleks oodanud, siis polegi kaugel need ajad, kui ma pean hakkama vanuse osas valetama. Alles oli see aeg, kui ma valetasin ennast vanemaks ja siidri ostmisel dokumenti küsiti. Nüüd mõtle juba, et äkki peaks noortekreemid ultrarevitalnooruseeliksiiride vastu vahetama.
Aga ma arvan, et nii lapseliku jutuga võin ma veel vabalt paar aastat tshupatshupsi lutsukommi süüa. Huvitav, kas mu samavanustel sõpradel-tuttavatel on ka selliseid paanikahooge tekkinud?
No comments:
Post a Comment