igapäevaelu

Vaatasin just teist korda filmi "Les Poupées russes". Tegelikult ikka suhteliselt vilets film, eriti esimese osaga võrreldes. Klisheesid rohkem täis kui Hollywoodi masstoodang. Aga tuletas meelde, kuidas inimesed ikka kunagi rahul ei ole. Ikka tahaks vastupidist.
Võtsin täna taas maalimise käsile, aga see ei tulnud enam joonistamisega võrreldes üldse hästi välja. Ega need õlivärvid ikka lihtsad pole. Tärpentiini haisu on kogu korter täis ja kõik kippus pildil ikka halliks minema. Peaks vist valge ja musta värvituubi üldse kinni hoidma. Loodan siiski, et harjutamine teeb meistriks.
Kulinaaria valdkonnas läks aga palju paremini. K...no on arvuti. Praegu kustutas just pool teksti ära, mis ma olin kirjutanud. Algusest peale on selle arvutiga üks jama olnud. Ühesõnaga kirjutasin siin parajasti sellest, kuivõrd maitsev see tuunikala oli, mis ma täna sõin. Eestis on vist keeruline järgi teha, kuna vaja läheb toorest tuunikalafileed (palun mitte segamini ajada tuunikalakonserviga!!!). Ühesõnaga marineerisin siis kõigepealt tuunikala fileed tund aega väheses sojakastmes. Siis kuivatasin sojakastmest kuivaks ja määrisin seesamiõliga kokku. Küpsetasin 2 min kuumal pannil. Mitte mingil juhul ei tohi kauem küpsetada, sest muidu ei jää keskelt mõnusalt roosa. Ja roosat värvi ei tasu karta, sest verd ju kuskilt ei voola, nagu liha puhul vahel võib juhtuda. Ühesõnaga, kuhu ma nüüd jäingi. Kui filee on küpsetatud, panna taldrikule riivitud ingverit, hakitud murulauku ja törts sojakastet. Iga tuunikala ampsu pista kõigepealt sojakastmesse, siis ingverisse ja siis murulauku. Sojakastmega ei tasu üle pingutada, sest see on väga soolane. Seetõttu ei tohi filee küpsetamisel ka kindlasti soola ega pipart lisada.
Nii et nagu näha pole minu elus midagi uut. Ikka küpsetan, joonistan, käin trennis, loen (viimasel ajal küll rohkem ajalehti, aga ka Orwelli "1984" sai läbi) ja nädalavahetusel käin väljas. Seekord Luxi platsist kaugemale ei jõudnud. Muidu oli alguses plaanis minna väga glamuursele peole, aga kuna sinna lasti guestlisti alusel sisse, kus me ei olnud, siis ei viitsinud üritama minnagi. Ehk teinekord. Aga sissepääsuluba nuruma ma küll ei hakka. Luxi platsil olid ikka traditsiooniliselt euroametnikud ja muidugi suures enamuses mehed (nagu siin igal pool). Jälle sattusin ebasoovitava inimese peale, kes mulle jätkuvalt tere ei öelnud, kuigi ta sõbrad minuga küll rääkisid. Aga üldiselt õhtu pikale ei veninud. Paar tantsu ja koju tagasi. Mõtlesin kas panna siia ka mõni pilt endast, aga otsustasin ikka salapäraseks jääda, kuigi kõik, kes seda loevad, vist teavad, kes ma olen.