kodumaaigatsus ja sinihammas

Viimasel ajal on mul äkki suur kodumaaigatsus peale tulnud. Eriti mõjutas seda muidugi pühapäevane Eesti saatkonna vastuvõtt, kuhu kõik kohalikud eestlased olid kokku tulnud ja minu korteriostu läbikukkumine. Ma ei suuda ikka välja mõelda, kas jääda püsivamalt siia või tulla millalgi Eestisse tagasi. Niisama ma muidugi tagasi ei tuleks. Selleks peaks ikka midagi ees ootama. Näiteks töökoht võiks kindel olla. Eestis muidugi suvalist töökohta ei ole vast raske leida. Nt koolid või tõlkebürood võtaks avasüli vastu, aga see tähendaks ka elatustaseme kümnekordset langemist, millega ei oleks tegelikult sugugi lihtne harjuda. Samas on mul muidugi mõned kulud siin märgatavalt suuremad. Nt eile käisin hambaarsti juures implantaati panemas. Kui minu hambaarst on normaalne inimene, siis see kirurg või kes ta seal oligi, tundus küll üks kahtlane tegelane olevat. Tegi selliseid kahemõttelisi kommentaare. A la, kui oli teada saanud, et ma olen eestlane, ütles selle peale, et ja, ja: Ida-Euroopa naised on need kõige paremad. Mis mõttes kõige paremad? Kannatavad hambaarsti juures kõige paremini valu? Või kui sellel oli nüüd see teine tähendus, siis langeks see ju seksuaalse ahistamise paragrahvi alla. Ja selle implantaadi eest pean ma 1600 eurot maksma!!! Ok, sellest 900 makstakse mulle kinni, aga ikkagi tuleb hind vähemalt kümme korda kallim kui Eestis. Samas Eesti hambaarste ma enam ei usalda. Peale seda, kui olin Eestis kolme hambaarsti juures käinud, kes kõik ütlesid, et nemad ei oska midagi parandada, oodaku ma, kuni hambad välja kukuvad ja Belgias öeldi mulle seepeale, et oleks pidanud juba ammu parandama, leidsin ma, et Eestis ei osata minu puserikkudega lihtsalt midagi peale hakata. Tavalist auku võib muidugi lasta parandada, aga juureravi ma küll Eestis teha ei lase. Üks hammas värvus mul Eesti ravi tulemusena siniseks, mille peale Brüsseli arst ütles, et hammast ei oldud lihtsalt korralikult verest puhastatud. Ok, ma ei aja teil enam süda pahaks ja jätan selleks korraks hambajutu pooleli.