Lõpuks ei tulnudki keegi muffineid sööma ja ma sõin oma viis muffinit lõpuks ise ära. Igastahes väga head olid. Ennast kiitmast ma ei väsi.:)
Eilne päev ikka vallalistele väga rõõmus ei olnud. Töö ei saanud ka lõpuks Triinu kaela sokutada, nii et püüan siin nüüd ise geograafilistel tähistel ja päritolunimetustel vahet teha (uskuge, seal on isegi mingi erinevus). Õhtul läksime aga kolleegidega üle pika aja euroametnike traditsioonilisele neljapäevasele peole. Kõik üksikud ja kurvad inimesed olid kokku tulnud ja minu tuttavaid oli seal väga palju. Muu hulgas nägin ka esimest korda oma eksi peale lahkuminekut. Pani pea püsti mööda ja tegi näo, et elu sees pole mind näinud. Tere ka ei tulnud. Ja hiljem tuli ta veel mitu korda mulle otse vastu ja tegi sama näo. Väga tõsine oli igastahes. Anita lohutas vähemalt, et see-eest mina nägin väga hea välja, mitte ei sattunud ta´ga kokku kuskil supermarketis prillid ees ja juuksed sorkus. No eks ma olin ka veidi ehmunud ja vaatasin, kuidas ainult kiiremini silmaulatusest ära saada, aga elementaarset viisakust võiks ikkagi olla.