vastutustundetu vallalise elu

Ja ongi nädalavahetus otsa saamas. Nii kahju on. Tahaks veel hommikul kaua magada ja teha seda, mis pähe tuleb, mitte seda, mida peab tegema.
Laupäeval käisin Anita juurde sushiõhtul. Ta elab ikka täitsa lossis. Koridor säras oma lühtrite ja peeglitega nagu Versailles´i loss ja korter oli ka armas, nii et minu urgas tundus lausa getona, aga samas mul kulub tööle minemiseks kõndimisega rohkem kaloreid, nii et peab ikka kõiges positiivset nägema. Sushi oli väga hea, aga eriti hea oli muidugi Ferrero komm ehk kommid, mis ma endale seejärel sisse pugisin.
Pärast saime ühe teise kolleegiga veel kokku ja läksime kuskile hispaania korteripeole. Ja sealt edasi veel sajale erinevale peole kuni kella 4-ni hommikul. Eriti elava mulje jättis üks Volli või Valli baar. Nimi meelde ei jäänud, aga igastahes nägi välja nagu Valli baar Tallinnas, ainult et publikuks oli Ladina-Ameerika inimesed, mõned vanaemad krempliinsärkidega ja muud karvased ja sulelised. Lõpuks maandusime aga Bazaaris, kus oli seekord väga hea muusika, a la Pulp Fiction, Depeche Mode ja mõni kaasaegsem lugu. Ei olnud ka nii sürr, kui see Valli baar. Igasugused tüübid üritasid ka ennast õhtu jooksul külje alla soetada, aga ma ei andnud ikka üldse vedu. No aga mis lootust on ka inimesel, kellele vanemad on pannud nimeks Hidir. Helen saab siinkohal tagamõttest aru. Nagu Hidir juunior oleks ette sattund.
Ja täna õhtul oli fondüüõhtu. Juust kippus küll paksuks minema, aga see-eest moelleux au chocolat tuli esimest korda natuke moelleux välja. Monopol jäi Monika altvedamise tõttu küll mängimata, aga ehk siis teine kord.
Ja tervitused Kosovo iseseisvuse puhul, kuigi ma pole ikka seisukohta võtnud, kas see on üldse tervitatav nähtus või mitte.