kalur ja jahur

Arvake ära, millal mul siis lõpuks tööisu peale tuli. Reede õhtul muidugi. Ei raatsinud lausa töölt ära minna. Nii et kõik sai korraga tehtud.
Vaatasin netiväljaannetest, et Eestis on läinud lahti sinatamiskampaania. Keegi rootslane või väliseestlane leidis, et Rootsis lahenesid pooled probleemid pärast seda, kui kõik üksteist sinatama hakkasid. Enne isegi ei teietatud, vaid pöörduti vestluskaaslase poole kolmandas isikus (a la professor Martenson...). Tegelikult on minu arvates tegemist puhtalt poliitilise küsimusega ja vahel ka manipuleerimisvõttega. Müügimeestel aitab sinatamine inimesele lähemale tungida ja temaga justkui sõbrustada. Samamoodi üritavad poliitikud end "sina" abil rahvaga ühele pulgale asetada. Tegelikult ei tasuks minu arvates kampaaniaga ikka keelt muutma hakata, eriti veel põhjendusel, et mingis teises keeles ju öeldakse nii. Paljugi mis öeldakse ja eesti keel pole skandinaavia keel. Teiseks kannab "sina" kõikjal kasutamine minu arust puhtalt vasakpoolset maailmavaadet. Kui ma inimest kunagi kohanud ei ole, meid mingid sidemed ei seo ja tegemist on veel vanema inimesega, siis mul tahab küll "sina" kurku kinni jääda. Isegi siis, kui ma täiskasvanutele prantsuse keelt andsin ja me "sinatamises" kokku leppisime, tahtsin ikka vanemaid õpilasi teietada. Ja miks peaks siis sunniviisiliselt familiaaritsema hakkama. Sama lugu on feministide fantastilise ideega kõik kesksooks ümber ristida. Esialgu jäi silma "esimees", mida kuidagi naiste puhul kasutada ei tahetud. Ja meil siin komitees tehakse ka vahel muudatusettepanekuid, kus neutraalseid nimetusi juurutada tahetakse. No ja nii jõuame lõpuks selliste nimetusteni nagu "kalainimene" ja "jahiinimene". Äkki hoopis "kalur" ja "jahur". Itaalia keeles on asi eriti hulluks läinud. Seal ei või kasutada isegi sellist poliitiliselt ebakorrektset nimetust nagu "postiljon". Selle asemele tuleb siis leiutada midagi "kommunikatsiooni teenistuja" laadset. Samas eks keel peegeldab ka ühiskonda. Varem lihtsalt olid kõik esimehed, direktorid, kala- ja jahimehed mehed ning med-õed naised. Nüüd alati ei ole. Samas on Eestis Rootsiga võrreldes naiste ja meeste ametid veel nii kinnistunud, et enne, kui keelt muutma hakata, võiks oodata, et ka piisav arv kalanaisi tekiks. Ja üldse on see võrdõiguslikkus tihtipeale hoopis valele poolele kaldu. Kes kaitseb heteroseksuaalseid valgeid mehi? Mittekeegi. Mina küll ei tahaks, et mind tööle võetaks ainult sellepärast, et ma naine olen või et parlamendis oleks kindlapeale pooled naised, mis sest, et tahtjaid ei ole ja siis võetakse poole vähemate häältega naine mehe asemel. Enamasti on probleem ikkagi naiste enda soovis. Paljud ei tahagi ettevõtte juhiks või partei esinumbriks saada. Neil on elus ka teisi ambitsioone. Või lihtsalt ei julge rohkem palka küsida.
Hispaanias leiutati nüüd selline pesumasin, mida peab kaks korda käima panema (üks kord mees, poole pealt naine) ja selleks läheb vaja kahe eri inimese sõrmejälge (jälle võrdõiguslikkust silmas pidades, kuigi ma ei saa aru, kuidas nupule vajutamisega naiste koormat märkimisväärselt vähendatakse). Mul tekkis kohe küsimus, et mida siis teha, kui teist parajasti kodus ei ole. Kutsun naabrimehe nupule vajutama? Või passin nii kaua musta pesu hunniku otsas, kuni teine koju tuleb? Vahel võiks ikka piiri ka pidada.