Nädalavahetusel kippusid mu sammud üle pika aja kohalikku kunstimuuseumisse. Algselt oli küll plaanis Alechinsky näitust minna vaatama, aga kuna sinna enam kell 16.15 sisse ei lastud (No on laiskvorstid! Kõik kohad on lahti ainult siis, kui mina töötan. Belgia on ikka ainult töötutele mõeldud), siis läksin hoopis Paul Klee näitust vaatama. Algselt olin küll skeptiline, sest kuulutuse järgi ootasin ainult ühtesid kuubikuid ja ruubikuid. Tegelikult oli aga kuubikuid küllaltki vähe. Põhirõhk oli hoopis teatriteemal: elu kui teater. Seda oli küll abstraktses võtmes kujutatud, aga mitte nii abstraktses, et pildil ainult valge või must laik oleks. Ja suur tänu kõrvaklappidele, tänu millele mõnedki huvitavad lood piltidel lahti rullusid. Mõni kasutatud tehnika (mitte kõrvaklappide tehnika :)oli päris huvitav. Nt üks pilt oli joonistatud padjapüürile. Teine oli noodiridadele kirjutatud arusaamatu sümbolite rida. Kolmandas oli lihtsalt joont hakatud vedama, seni, kuni sellest mingid kujundid välja kujunesid. Värvid olid minu jaoks küll tuhmid ja porised, aga samas tuleb välja, et vahel polegi kõige hullem, kui kõik värvid segunevad ja ühtlane hall tekib. Juhtub suurematelgi meistritel. Ja sugugi mitte tahtmatult. Siis oli seal veel isemängiv klaver, s.t et klahvid liikusid ja muusika tuli, aga inimest klaveri taga ei olnud.
Täna on aga väljas nii hall ja vihmane, et ei tahaks toast välja astudagi. Ühesõnaga ideaalne tööilm. Tenerifel ei suudaks ma vist päevagi töötada. Samas Brüsselis puhkuse ajal ka ennast ette ei kujuta. Kuigi sel aastal võib juhtuda, et pean siin natuke remonti juhatama. Ja vihmased ilmad on muidugi hea põhjus kodusteks meelelahutusteks. Nt laupäeval võtsime sõpradega Monopoli mängu ette. Tegemist oli minivariandiga, mistõttu rahad tahtsid iga hingetõmbe ajal lendu tõusta (millegipärast ainult minu hingetõmmete ajal) ja numbrite nägemiseks pidi luubi võtma. Nalja sai aga see-eest nabani. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see psüühikale võiks mõjuda, sest minu arust kasvatab see mäng ainult rahahimu ja ahnust, aga kui kõike läbi naljaprisma võtta, siis vast eluaegsed kahjustused ei tule. Igastahes pani Monopol mind korteriostu pärast tõsiselt muret tundma. Oma hajameelsusega unustasin ma pooltel kordadel üüri küsimast, ostmisvõimalused magasin ka paar korda maha ja üldse üritati mul igatpidi nahk üle kõrvade tõmmata. Sellest hoolimata olin ma ikka üks võidumeestest, kuigi päris võitja jäi meil välja arvestamata: ületas filoloogide võimeid.
No comments:
Post a Comment