laiskvorst

Täna mul kohe ei õnnestu ennast kuidagi töölainele keerata. Järjekordselt tuli nohu külla. Mul on sellest NIIIIIIII KÕRINIIIIIIIII!!! Kaua võib iga nädal paar päeva tilkumist kannatada. Ja nii terve elu. Ok, suvel veidi harvem, aga palju seda suve ikka on. Arst ütles, et ainus asi, mis aitab, on sooja ja kuiva kliimasse kolimine. Ma ei saa aru, miks ma siis ainult külmad ja märjad kliimad olen valinud. Ja nii ma olengi terve hommiku ainult asendustegevust tööle otsinud. Juba hommikul kahtlesin, kas üldse tööle tulla või ennast haigeks kuulutada, aga siis poleks ma saanud ka õhtul killertrenni minna, nii et otsustasin ennast piinata ja nohuga ikkagi tööle tulla. Tulemust aga ikka pole. Senini olen ainult ajalehti lugenud, pangakontot vaadanud (jess, palk tuli!), Anita blogi lugenud (sa ei usu ilmaski, et ma lugesin 2005. aasta sissekandeid), sada korda nina nuusanud, Internetti selle aegluse pärast kirunud ja tõlketöö moe pärast lahti teinud. Oleks mul siis vähemalt mingid koosolekukutsed või protokollid tõlkida. Need läheks lihtsalt, kuna vahel vaja ainult kuupäev välja vahetada Aga ei, kus sellega: seekord on mul ainult mingid itaaliakeelsed komitee arvamused nõmedate keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimise kohta (jess, selle väljendi sai komisjonilt varastada :) ja kuna ma ei tunne ennast erilise spetsialistina ei keskkonnakaitse ega itaalia keele alal, siis vahingi ainult seda dokumenti ilma erilise entusiasmita. Äkki läheks hoopis kohvipausile, sest ajalehti on juba ju küllalt loetud. Kohusetunne siiski ei luba, sest tööd pole ju üldse jõudnud teha. Ah, vahet pole see kohusetunne. Äkki kohv annab inspiratsiooni.